Jätkame oma ülevaadet Eesti võrkpalli ajaloost, keskendudes viimaste aastakümnete vahest ehk kõige olulisemale figuurile Eesti võrkpallis. Avo Keel mängis võrkpalli 33 aastat ning sattus siis mõnevõrra ootamatult Eesti koondise peatreeneriks – tema käekäik illustreerib kenasti kogu meie võrkpalli käekäiku ja suundi.
Võru võrkpall on võrratu
Avo Keel oli Võru poiss, kes sattus võrkpalli mängima, sest Võrus peale suusatamise ja võrkpalli eriti tasemel trenne tol ajal polnud. Tema õnneks oli Võrus entusiastlik võrkpallitreener Aksel Saal, kelle käe alt tuli Eesti tippvõrkpalli mitmeid häid mängijaid: Aare Salumaa, Jaanus Lillepuu, Parri Kruuda, Rando Soome.
Keel ise on tunnistanud, et kuidagi liiga lihtsalt tuli kõik alguses kätte. Tallinna spordiinternaatkooli meeskonnas võideti Liidu juunioride meistrivõistlustel pronks, 1980. aasta detsembris debüteeris 18-aastane Keel juba Eesti esindusmeeskonna Kalev ridades. Pesamuna Keeleke, nagu teda tol ajal hüüti, pääses kiiresti põhikuuikusse.
Nii õppis ta legendaarse noortetreeneri Raimund Pundi juhendamise all ja sattus suurte meeste koondisesse Ivan Dratšovi käe alla. Seda küll lühikeseks ajaks, sest Dratšov saadeti pensionile ja uueks peatreeneriks sai Laimons Raudsepp – võimukas, konfliktne ja äärmiselt innukas võrkpalliaustaja. Raudsepp ajas vanad mängijad meeskonnast minema ja noortel, teiste hulgas Avo Keelel, oli tee lahti.
Olles pikalt mänginud Nõukogude Liidu teises liigas, tõusis nooruslik Tallinna Kalev 1985. aasta kevadel taas NSV Liidu kõrgliigasse. 1986. aastal oli Kalev kõrgliigas hästi alustanud, aga siis juhtus see, mis kolm põhimängijat Avo Keele, Parri Kruuda ja Rein Linki vanglasse viis.
Rumal noorpõlveapsakas
Ühel ööl tulid nad korralikult vintis tollase TPI ühiselamu ukse taha ja valvur ei lasknud neid sisse. Spordimehed vallutasid ühiselamu tormijooksuga ja andsid valvurile korraliku nahatäie. Kuid valvur oli KGB mees ja see tegi olukorra hoopis hulluks. Tavaliselt oli tippsportlastel natuke rohkem õigusi kui tavakodanikel, aga sedapuhku läks vastupidi. KGB nõudmisel pandi poisid vangi. Avo Keelele mõisteti neli aastat ja Parri Kruuda ning Rein Link said kolm aastat vanglakaristust. Rummus need mehed siis oma karistust kandsid. Ehitasid okastraadi taha võrkpalliväljaku ja püüdsid vormi hoida.
1988. aasta suvel sai Aavo Keel lõplikult vabaks. Sel ajal, kui tema vanglas istus, sai vana võistluskaaslane ja noorpõlvesõber Võrust Jaanus Lillepuu Nõukogude Liidu koondisesse ja võitis 1987. aastal viimase eestlasena Euroopa meistritiitli. 1989. aastal oli Lillepuu ka esimene Eesti võrkpallur, kes kutsuti Itaalia kõrgliigasse. Tol ajal oli see suur asi, tänapäeval on pigem tavaline, et Eesti koondise võrkpallurid mängivad enamuses välisklubides.
Iseseisvus saadab eestlased Soome
Kalevi senine peatreener Laimons Raudsepp oli 1990. aastal esimene, kes läks Soome kõrgliigasse Vammala meeskonna treeneriks. Eesti võrkpalli keskmine tase oli ikka nii hea, et algas Eesti võrkpallurite kolimine Soome. Mõned paremad said kõrgliigasse, aga paljud läksid mängima kohalikesse külaklubidesse. Päeval tehti Soome marga eest lihtsamat tööd, õhtul mängiti võrkpalli.
Võrkpalliajakirjanik Märt Roosna pakub välja, et 1990-ndatel aastatel läks sadakond Eesti võrkpallimeest ja -naist Soome. Osa neist jäigi Soome, nende lapsed on juba soomlased.
Läks Avo Keelgi teiste hulgas Soome ja alustas sealses kolmandas liigas Kalajoel. Mängis amatöörmeeskonnas ja tegi päeval ehitusel tööd. Esimene aasta elati kuidagi üle, siis pääses Keel Kuopiosse juba Soome kõrgliigasse mängima. Soomes hakkas Keelele meeldima ja ega ta enam kuhugi kaugemale edasi ei püüelnudki.
Perre sündisid tütar Kati ning pojad Martti ja Markkus. Eks seegi seadis omad piirid. Avo jõudis Soomes võrkpalli kõrvalt veel ka saekaatris töötada. Edasi viis tee polaarjoone taha Rovaniemi klubisse. Seal sai tema treeneriks hiljem ka Eestis töötanud Pasi Rautio. Rautio juhendamisel ja Keele vedamisel surus Rovaniemi meeskond ennast Soome esiliiga tippu ja jõudis meistriliigasse. Keel käis võrkpalli kõrvalt tööl autovaruosade poes.
1998. aastal sai Keelte ehitatud maja Kuressaares valmis ja proua Kai Keel kolis koos lastega Eestisse. Avo jäi veel üheks hooajaks Rovaniemisse ja sai preemiaks lõpuks Soome meistrivõistluste pronksi ning lisaks valiti ta liiga parimaks mängijaks.
Rannavõrkpalli tulek ja sportlaskarjääri lõpuaastad
Paralleelselt Soome etapiga oli Avo Keelel veel üks huvitav tahk sportlaselus. Nagu mitmed teisedki spordialad tuli ka rannavõrkpall Nõukogude Liitu Baltikumi, eriti Eesti kaudu. Alguses oli see saalivõrkpallurite suvine meelelahutus, aga Eesti paarid hakkasid kohe domineerima ja mehed said kähku aru, et rannavõrkpalli paarina on lihtsam rahvusvahelistele turniiridele pääseda kui kuuekesi saalis ilma teha.
Värske alana ei olnud rannavõrkpallis konkurents nii suur ja Aavo Keelel koos partner Kaido Kreeniga õnnestus õnnega pooleks läbi kvalifikatsiooniturniiride pääseda Atlanta olümpiale 1996. Seal küll kaotati, aga olümpial sai ära käidud.
1997. aastal toimus Eesti võrkpallis üks oluline sündmus: võrkpalliliidu etteotsa valiti üks Eesti rikkamaid inimesi, transiidiärimees Aadu Luukas. Hea ärimehemõistusega Luukas pani Eesti Võrkpalliliidu sihipärasemalt tööle. Hea märgi panid kõigepealt maha juuniorid, kes 1999. aastal võitlesid välja pääsu MM-ile. Pooled neist poistest olid pärit Pärnust, mis senised võrkpallikeskused eduka noortetööga kõrvale lükkas.
Pärnus langesid kokku võrkpallibuum ja tulevase Eesti ühe Eesti rikkama mehe Urmas Sõõrumaa ärihuvid. Ta võttis Pärnu võrkpalliklubi oma turvafirma ESS hõlma alla. Kuigi Soomest tagasitulev Avo Keel oli mõlgutanud ka loobumismõtteid, läks ta loodavasse Pärnu klubisse. 36-aastasena oli ta juba tõeline veteran, aga ikka heas vormis ja noortele oma võitlejaloomusega tõeline eeskuju. Pärnu meeskond ei saanud küll 1999. aasta sügisel kogenematu meeskonnaga kohe hoogu üles, aga klubisse toodi ka paar kogenud Läti leegionäri ja kevadeks toodi Eesti meistrikarikas suvepealinna.
Samal ajal käis võrkpalliliidu sees kõva arveteklaarimine. Võrkpalliklubid nõudsid senise peatreeneri ja alaliidu peasekretäri Laimons Raudsepa lahkumist. Kokkuvõttes nii ka läks ja võrkpalliliidu tegevjuhiks kutsuti endine kultuuriministeeriumi asekantsler Henn Vallimäe, heade organisaatorivõimete ja -kogemustega mees. Võrkpall jõudis teleekraanile, tekkisid uued sponsorid, klubid tugevnesid. Pärnu ESS võitis järjekordselt kullad, aga senine peatreener Andrei Ojamets lasti lahti ja tema kohale toodi Soomest Pasi Rautio.
Kevadel 2004 võitis Pärnu ESS viienda järjestikuse Eesti meistritiitli. Siis sai ka selle klubi aeg läbi. Nagu ka 41-aastase Avo Keele võrkpallurikarjäär.
Kohe jälle võrkpalli juures tagasi
Eesti võrkpallikoodise treeneriks oli saanud Pasi Rautio, aga valiksarjades eriti võitudega ei hiilatud ja 2003. aasta sügisel lõppes ka tema leping. Kuulutati välja avalik konkurss. Tähtajaks laekus üks avaldus – Laimons Raudsepa oma. Teda ei tahtnud õieti keegi tagasi. Selles viletsas olukorras tekkis võrkpalliliidu tegevjuhil Henn Vallimäel kummaline idee.
Teha ettepanek koondise treeneriks hakata mehel, kes polnud ametlikult päevagi treenerina töötanud. See mees oli Avo Keel. Esmajoones koondise võrkpallurid suhtusid ideesse suure poolehoiuga. Lõpuks nõustus ka Aadu Luukas. Keel tunnistas, et eks tal ikka hirm oli. Kuid ta oli ju alles alles kõigi põhiliste koondisemeestega koos või vastamisi mänginud ja tundis nende taset. Veteranmängijana oli ta ka klubis noori poisse utsitanud.
Tingimuseks seadis Keel, et ta pääseb mõne hea klubi juurde treeneriametit õppima. Tal vedas ja ta läkski tugevasse Itaalia klubisse Macerata Lube hilisema Poola ja Saksamaa rahvuskoondiste peatreeneri Raul Lozano juurde ametit õppima. Igal juhul sõlmiti 2004. aastal Avo Keelega 2+1 leping ja detsembris käis ta juba klubide koondisega Riias sõprusturniiril. Kogemusteta treener juhendas kümme aastat Eesti koondist ja viis eestlased nii 2009. kui ka 2011. aasta Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile 16 parema sekka.
Keelest aga sai lisaks veel ka Tallinna Audentese, praeguse nimega Selveri treener. Sõitis päevast päeva oma Pärnu lähedal asuvast Paikuse kodust Tallinnasse ja tagasi. Kuni kolis lõplikult Pärnumaale ja hakkas Pärnu klubi treeneriks. 2015. juhtis Avo Keel Pärnu võrkpalliklubi Eesti meistriks ja järgmistelgi aastatel on Eesti-Läti ühisliigast medalid ära toodud. 2014. aastal oli maha pandud ka koondisetreeneri amet.
2017. aastal kutsuti ta Läti võrkpallikoondise peatreeneriks ning praegu juhendabki Keel nii Läti koondist kui Pärnu klubi.
Võrkpall on uuel aastatuhandel olnud Eesti edukaim pallimäng, Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile pääsemine muutunud juba traditsiooniliseks. Üheks põhjuseks kindlasti see, et noori mängijaid on peale tulnud Võrust Saaremaani.
Tallinnas või Tartus on Eesti parematest võrkpalluritest sündinud mõned üksikud. 2014. aastal sai koondise peatreeneriks Gheorghe Crețu, kelle juhendamisel võitis Eesti võrkpallikoondis 2015. aasta Euroopa meistrivõistlustel 11. koha, mis on seni koondise parim koht. Lähiajal ei paista meie võrgukoondise hoog raugevat ja algavalgi EM-il võime loota, et ehk ajaloolist tulemust õnnestub ehk parandadagi.
Saa osa suurepärasest võimalusest
Tee vähemalt 10 € sissemakse.
Pärast sissemakse tegemist saa koodi abil spordiboonust.
Naudi oma 100% spordiennustuse boonust!
Saa osa suurepärasest võimalusest
Tee vähemalt 10 € sissemakse.
Pärast sissemakse tegemist saa koodi abil spordiboonust.
Naudi oma 100% spordiennustuse boonust!
