Peatselt algavad Euroopa meistrivõistlused võrkpallis, kus ka Eesti sportlased osa võtavad. Enne, kui omadele kaasa elama saame hakata, tasub heita pilk kodumaise võrkpalli ajalukku ning mõtiskleda, kuidas oleme jõudnud praegusesse punkti, kus võrkpall on meie pallimängudest kindlasti kõige edukam ala.
Soliidselt varane algus
1919. aasta sügisel korraldati Tallinnas esimene ametlik võrkpalliturniir, mille võitis üks korraldajatest: Noorte Meeste Kristliku Ühingu Tallinna osakond. Huvitaval kombel jõudsid nii korvpall kui võrkpall Eestisse läbi Ameerikas tuule tiibadesse saanud kristliku noorteühingu kaudu. James Morgan, keda peetakse võrkpalli leiutajaks ja väljatöötajaks, oli samamoodi nagu korvpalli algataja James Naismith, Noorte Meeste Kristliku Ühingu (YMCA) kehalise kasvatuse õpetaja.
Väidetavalt tahtis ta heale tuttavale Naismithile uue mängu väljanuputamisega ära teha. Igal juhul oli see kristlik ühendus nii laialt levinud, et nagu korvpall nii levis ka võrkpall USA-st vurinal Euroopasse.
Eesti meeskond jõudis juba 1923. aastal esimeste rahvusvaheliste kohtumisteni. Tartus ja Tallinnas oldi vastamisi kahel korral lätlastega ja võideti mõlemad kohtumised 2:0, kusjuures lõunanaabritele kingiti kahe mängu peale kokku vaid viis punkti. 1925. aasta jaanuaris algasid esimesed Eesti meistrivõistlused, millest võttis osa 21 meeskonda ja 3 naiskonda.
Meeste konkurentsis võidutses Tallinna Sport, naistest Tallinna Flora. Erinevalt korvpallist võrkpallurid rahvusvahelisel areenil väga tiibu ei lehvitanud. Muide, alguses mängiti süsteemis 3 – 3. Igal ründajal (tol ajal öeldi suruja) oli oma tõstja.
Eesti Käsipalli Liit tegeles nii korv- kui ka võrkpalliga. Neid, kes palli jalaga lõid, omaks ei tunnistatud. Erich Altosaar tuli enne sõda 9 korda Eesti võrkpallimeistriks, 4 korda Eesti korvpallimeistriks ja isegi korra Eesti jalgpallimeistriks. Peale Eesti ühendamist Nõukogude Liiduga võeti ta kinni ja lasti 1941. aastal maha. Nõukogude okupatsioon ja Teine maailmasõda lõi kõik eelneva armetult segamini.
Eesti võrkpalli põgus hetk tipus
Pärast Teist maailmasõda nägi kõikide teiste valdkondade kõrval näguripäevi ka Eesti meeste võrkpall (naiste kohta ei saa nõnda öelda, kuid sellest allpool). Alles 1960. aastate keskpaigas võis öelda, et mingisugune tase oli saavutatud. 1968. aastal sai Kalevi võrkpallimeeskond hakkama aga väiksemat sorti imega ja tuli Nõukogude Liidu meistriks.
Liidu koondise kandidaadid küll lõpus enam klubide eest ei mänginud, aga suurte, võimsa löögiga vene võrkpallurite vastu oskas Kalev mängida nutikat kombinatsioonirohket võrkpalli ja senise tavapärase (kehvema) keskmikuna meistritiitli ära võtta. Liidu koondisesse, mis selsamal aastal võitis Mehhiko olümpiamängud, neist kedagi ei võetud. Seega oli tegemist paraja üllatusvõiduga. Järgmisel hooajal saadi NSV Liidu meistrivõistlustel 4. koht ja kolm aastat hiljem kukkus Kalev üldse kõrgliigast välja, nii et tipus püsiti vaid lühikest aega.
Meie esimene suur võrkpallitreener
Kalevi viis treenerina meistriks üks huvitava saatusega venelane Ivan Dratšov. Suure sõja alguses sai temast nõukogude miiniristlejal Karl Max masinist. 1941. aastal lasid sakslased laeva Hara lahes põhja, aga Dratšov pääses eluga, ujudes kaldale. Sõjavangina saadeti ta kohalikku Eesti tallu abitööliseks ja nii elas ta suhteliselt rahulikult sõja üle. Peale sõda jäeti ta vabadusse, kuigi üldiselt peeti stalinlikus NSV Liidus vangilangemist desertöörluseks või isegi kodumaa reetmiseks. Arvatavasti võeti ta NKVD nimekirja, aga hilisemast karjäärist pole küll teada, et ta oleks Eesti kolleegide peale keelt kandnud.
Sõjavangis õppis ta eesti keelt tönkama ja hiljem treenerina juhendas ta meeskonda oma puises eesti keeles väga edukalt. Pärast sõda sattus ta võrkpalli trenni, tuli isegi Balti Manufaktuuris töötades paar korda Eesti meistriks. Kuid noortetreenerina hakkas kohe silma paistma, kutsuti Kalevi naiskonda treenima ja juba 1950. aastal tuli üleliidulisel turniiril kolmandaks. Kõrgeid kohti saavutas Dratšovi juhendatud naiskond hiljemgi.
Kuna nii Eesti meeste võrkpallikoondis kui ka esindusmeeskond Kalev jäid naiste tulemustele alla, siis kutsuti Dratšov 1963. aastal treenima meeste-Kalevit. Eks tal muidugi vedas, et tema käe alla jõudsid juba Liidu noorte ja juunioride meistrivõistlustel säranud poisid: Peet Raig, Kalle Kukk, Henn Karits, Tarvi ja Taivo Uljas, Peeter Sepp.
1968. aastal tehti ajalugu ja võideti NSV Liidu meistritiitel. Tšempioniks tulnud meeskonna mängija Tarvi Uljas tunnistas ka ise: “Niisugune võit saab sündida vaid üks kord sajandis“. Tagantjärele teame, et nii oligi. Kunagine NSV Liidu peatreener Vjatšeslav Platonov ütles Ivan Dratšovi kohta: „Ta oli mõtlev, analüüsiv, suur asjatundja, kes oskas valida ja kujundada meeskonnale sobiva mängutaktika, sõltuvalt nendest mängijatest, keda ta juhendas ja milline potentsiaal meestes peitus. Kalev mängis nagu juut – ise mängis, aga teistel ei lasknud mängida.“
Dratšovi tõuse ja langusi täis viimased aastad
Edasine enam nii uhkelt ei läinud. Ivan Dratšov oli kõva kärakamees ja isegi alkoholilembeses nõukogude ühiskonnas tekitas see konflikte. See ei olnud ilmselt ainus põhjus, miks Dratšov lasti Kalevi treeneri kohalt lahti. Ukrainlased kutsusid ta kohe enda juurde ja Vorošilovgradi Zvezda treenerina viis ta meeskonna NSV Liidu meistrivõistluste hõbemedalile. Teiseks tuli Zvezda ka 1974. aastal Euroopa karikavõistlustel.
1975 pöördus Dratšov Eestisse tagasi, hakkas uuesti juhendama Kalevit ja tõi meeskonna tagasi Liidu meistriliigasse. Kauaks Kalev sinna püsima ei jäänud ja peatselt lasti Dratšov jälle Kalevi peatreeneri kohalt lahti. 1981. aastal tähistas Dratšov Viru hotellis oma 60. juubelit, peatselt saadeti ta Kalevi juhtkonna poolt pensionile.
Teenekas võrkpallientusiast kolis ära Vinni asulasse ja suutis seal veel kokku panna klubimeeskonna, mis kahel korral tuli Eesti meistriks. Kuid tervis oli läbi ja 2. jaanuaril 1989 lahkus Ivan Dratšov jäädavalt meie hulgast. Ta oli tohutult võrkpalli kiindunud mees ja tema tähtsust Eesti võrkpallile on raske ülehinnata.
Kui Nõukogude Liit tuli 1980. aastal võrkpallis olümpiavõitjaks, siis koguni neli mängijat Viljar Loor, Oleg Moliboga, Fjodor Laštšonov ja Valeri Krivov olid Dratšovi õpilased. Enne surma palus ta hauda kaasa panna võrkpalli. Talle pandi hauda kaasa kaks valget Gala-võrkpalli, üks Eesti naiskonnalt ja teine meeskonnalt.
Saa osa suurepärasest võimalusest
Tee vähemalt 10 € sissemakse.
Pärast sissemakse tegemist saa koodi abil spordiboonust.
Naudi oma 100% spordiennustuse boonust!
Saa osa suurepärasest võimalusest
Tee vähemalt 10 € sissemakse.
Pärast sissemakse tegemist saa koodi abil spordiboonust.
Naudi oma 100% spordiennustuse boonust!
