Eesti tenniseajaloolased on selgeks teinud, et Eesti tennis sai alguse nagu mujalgi maailmas kõrgseltskonna ja tavaliselt võõramaalaste esimestest mängudest. 1913. aastal korraldas Eesti spordiselts “Kalev” turniiri, kus osales 20 meesmängijat. Seda võistlust loetakse ametlikult Eesti tennise sünniks.
Turniiri finaalis alistas ohvitser Otto Mamers ärimehe Voldemar Sellingu. Nagu algusaegadele kombeks, tennist mängivad härrasmehed ja nende prouad ning pojad-tütred. Professionaalse tenniseni läheb veel natuke aega, kuid härrasrahvas vajab noori nägusaid treenereid ja nii tekib varakult, alguses õhuke, hiljem juba paksem tenniseproffide kiht.
Eesti aeg tennises
1920. aastal, vaid natuke pärast Eesti Wabariigi väljakuulutamist, peetakse esimesed Eesti meistrivõistlused. Meesüksikmängu finaalis alistas Ernst Turmann Aleksander Weymarni ja naisüksikmängu finaalis alistas Ilse Grünberg-Hesse Elsa Toferi. Juba 1922. aastal loodi Eesti Tennise Liit.
Erinevaid klubisid oli selleks ajaks tekkinud nagu seeni pärast vihma, katusorganisatsioon pidi siis hoolitsema nii klubide kui tennisemängijate huvide eest, aga paika panema ka ühtsed reeglid. 1934. aastal astus Eesti Tennise Liit Rahvusvahelise Tennise Liidu liikmeks ja osales esimest korda Davis Cupi turniiril. Eesti kaotas Poolale 0:5.
Sellel alal oli muu maailm meist ikka omajagu ees. 1939. aastal peeti iseseisva Eesti viimased meistrivõistlused enne nõukogude okupatsiooni. Meestest tuli kaheksandat korda meistriks Kristjan Lasn ja naistest seitsmendat korda Veera Nõmmik. Eesti aeg sai läbi, Eesti tennises algas nõukogude aeg.
Liidu meistreid nagu oavarrest
Nõukogude Liidus võideldi Stalini ajal, aga loomulikult ka hiljem veriselt kõige lääneliku, demokraatliku ja liberaalse vastu. Kuigi parteibossid ja eriti nende pojad ja tütred suhtusid tennisesse suure sümpaatiaga, siis Nõukogude Liidus seda “rikaste spordiala” eriti ei harrastatud. Rahvas tegeles marssimise ja gümnastikaga.
Vahepealne iseseisvusaeg ning avatud suhted Euroopa ja Ameerikaga muutsid Baltikumi võrreldes varasemaga idapoolsest Nõukogude Liidust veelgi. See andis värskelt vallutatud Baltikumile juba tsaariajal toiminud erilise staatuse. Spordis tähendas see, et Nõukogude Venemaal vähe harrastatud spordialadel nagu korvpall, jäähoki või tennis olid baltlased alguses eelisseisundis.
Nii tuli esimene eestlane Ottomar Alas NSV Liidu meistriks juba 1945. aastal segapaarismängus koos Tatjana Nalimovaga. Alas võitis aastatel 1944-48 NSV Liidu meistrivõistlustel segapaarismängus 3 kulda ja 1 pronksi, meespaarismängus 2 hõbedat ja 3 pronksi. 1948 tuli ta üksikmängus Dünamo üleliiduliseks meistriks.
Eesti meistrivõistlustel võitis Ottomar Alas ajavahemikus 1939 kuni 1954 koguni 27 medalit: üksikmängus 5 kulda, 3 hõbedat ja 1 pronksi, paarismängudes 11 kulda, 5 hõbedat ja 2 pronksi. Kusjuures kaks kulda segapaarismängus koos abikaasa Urvega. Kui Alas suurest spordist loobus, siis oli kohe tulemas järgmine andekas noormees Heldur Hiop, 1951. aasta N Liidu noortemeister.
Toomas Leiuse aeg Eesti tennises
Üldiselt tunnistavad Eesti spordiajaloolased ja -ajakirjanikud, et Toomas Leius on Eesti parim meestennisist. Ta võiks oma tulemuste ja hilisema treeneritarkusega kuuluda Eesti spordiparnassile, meie ajaloo suuremate spordikangelaste hulka, kuid tänase päevani lüüakse Leiusest rääkides silmad maha. Toomas Leius kägistas suure sportlasena ja maailmatasemel tunnustatud tennisistina 1974. aastal surnuks oma naise. Väidetavalt kiremõrv, Toomasel läks armukadedusest silme eest mustaks ja võttis naise elu.
Karmil nõukogudeajal määras kohus talle kaheksa aastat vangistust. Ühest küljest nagu natuke vähem kui mõrvaritele tavaliselt, teiselt poolt ei mätsitud Nõukogude Liidu tippsportlase tapatööd kinni, vaid ta sai ikkagi teenitud karistuse.
Leius oli selleks ajaks küll suurest spordist lahkunud. Ta olevat vanglas õpetanud tennist nii naaberkongides istuvatele krimiautoriteetidele kui vanglaohvitseridele. Kuna Toomas Leius pole hiljem südant puistanud, siis tema kuritööst pole selget pilti tänaseni. Kuid tennisistina ja hiljem treeneri ning eksperdina on 1941. aastal sündinud Leius Eesti tennise tipptase.
Toomas Leiuse kõrge lend tennisistina sai alguse 1959. aastal, kui ta võitis Wimbeldoni noorteturniiri. Sama turniiri on nooruses võitnud Björn Borg, Ivan Lendl, Stefan Edberg, Roger Federer ja teised maailma tippnimed. Toomas Leiusest sai heal aastal Nõukogude Liidu esitennisist, kehvematel hooaegadel üks tippudest. Aastal 1969 mängis ta Aucklandi turniiri veerandfinaalis viis setti Rod Laveriga (3:6, 6:4, 6:4, 3:6, 5:7), kes samal aastal võitis kõik suure slämmi turniirid.
Kaotus, mida vanad tennisesõbrad mäletavad tänaseni. Nõukogude Liidu meistrivõistlustelt sai ta aastatel 1963–1968 10 kuldmedalit ja kokku 30 medalit. Võitis 1959–1970 rahvusvahelistel turniiridel paljusid oma aja tippe ja ka täitsa korralikke turniire. Toomas Leius tuli 23 korda Eesti NSV meistriks ja aastatel 1961, 1963 ja 1965 valiti ta Eesti NSV parimaks sportlaseks.
Leius otsustas peale vanglast ennetähtaegset vabanemist, et ta ei tule Eestisse tagasi. Läks kõigepealt Usbekistani, töötas seal treenerina. Edasi läks Gruusiasse treeneriks. Sai Gruusia NSV teenelise treeneri aunimetuse. Aastate möödudes tuli tagasi Eestisse. Meie üks paremaid naistennisiste Maret Ani on temalt saanud head abi. Moodsate Eesti tenniseväljakute kõrval pole aga senini Toomas Leiuse bareljeefi.
Meeste tennises ei ole me tänini päris tippu jõudnud
Mõned Eesti tenniseeksperdid pakuvad välja, et tegelikult peaks Eesti parimaks meestennisistiks lugema Andres Võsandi. Ta oli noorteklassist peale Nõukogude Liidu paremate hulgas. Võitis Nõukogude Liidu meistrivõistlustel 1987 ja 1988 üksikmängus pronksi, 1986 ja 1988 paarismängus hõbeda ning 1987 segapaarismängus kulla. Võsand oli 1985–89 Liidu koondise liige. Parim koht meestennisistide (ATP) edetabelis oli Võsandil 81. (1989).
Võsandi puhul oli tippu tõusmine andekuse ja töökuse poolest õige ning hea, aga ajavahemik oli vale. Nõukogude Liidu lagunemine, majanduslik allakäik ja tohutu vaesus viisid selleni, et Võsand kolis Saksamaale ja hakkas tennisetreeneriks. Pragmaatilisus sai otsustavaks. Kusjuures Andres Võsand võitis Eesti meistri tiitli vaid korra. See on selline huvitav situatsioon meie tennises, et mida parem on tennisist, seda vähem näeb teda Eesti meistrivõistlustel. 1990-ndate aastate Eesti esitennisist, Nõukogude Liidu noortekoondisesse kuulunud Rene Busch võitis seitse Eesti meistrtiitlit, aga kodust kaugemal läbi ei löönud.
Viimase kaheksa aasta jooksul 7 Eesti meistritiitlit võitnud Vladimir Ivanov aga on seni kõrgeimaks kohaks ATP edetabelis saavutanud 310. Eesti esitennisist Jürgen Zopp on parimal hetkel olnud ATP edetabelis 71. kohal. Eesti tennisehuviline on juba palju aastaid vaadanud rohkem naiste poole.
Naised päästavad Eesti tennise
Tennis olevat naiste spordialadest kõige enam vaadatud ja ka tipptasemel kõige rohkem raha sissetoov spordiala. Võrreldes näiteks naisjalgpalluritega teenivad naistennisistid ikka suurejooneliselt. Enne suurt sõda oli edukaim Eesti naistennisist Veera Nõmmik, sündinud Popova. Vene kaupmeeste perest pärit naine abiellus Eesti mereväeohvitseri Nõmmikuga ja mehe hobi tennis sai naisele elu läbi kestnud kireks. Kaheksal korral tuli ta Eesti meistriks. Veera lakus sõjakeerises Eestist ja elas hiljem Ameerikas.
Nõukogude Eestis tõusis esinaistennisistiks Viljandist pärit Ida Lellep. Nii hea ta küll polnud, et Liidu esivõistlustel tiitleid ja karikaid võita. Kuid 1960-ndate alguses tõusis Eesti naiste esireketiks Tiiu Kivi-Parmas ja tema oli juba ka üleliiduline staar. NSV Liidu meistrivõistlustel võitis 1962–74 10 medalit, sealhulgas üksikmängus 1968 kulla, 1972 hõbeda ning 1965 ja 1969 pronksi. Kivi-Parmas käis ka edukalt Euroopas mängimas, aga maailma parematele naismängijatele jäi ikkagi alla.
Liidia Nurme tuli 1967. aastal NSV Liidu noortemeistriks ja sai hiljem üleliidulistel meistrivõistlustel 2 hõbedat ja 1 pronksi paarismängudes. Seejärel valitsesid Eesti naiste tennist Kaja Kõnd ja Helen Holter, kuni 1999. aastal võitis esimese Eesti meistritiitli Kaia Kanepi.
Haapsalust pärit Kaia kuulus juba juuniorina maailma paremikku. 2010. aastal võitis ta esimese Eesti tennisistina WTA turniiri Palermos, alistades finaalis Itaalia tennisisti Flavia Pennetta. 2012. aastal võitis ta veel kaks WTA-turniiri Brisbane’is ja Estorilis. Nii Wimbeldonis kui ka Prantsusmaa ja USA lahtistel meistrivõistlustel on Kanepi jõudnud veerandfinaali. Tegelikult jõudis esimese naissportasena maailma esimese 100 hulka Maret Ani, aga tema õnnetuseks tuli kohe peale Kanepi ja Kanepile Ani vastu ei saanud.
Kaia Kanepi hiilgeaegadel aga jõudis maailma paremate juunioride hulka Anett Kontaveit. 2019. aasta suvel on kaks Eesti naist maailma parima 100 hulgas. Anett Kontaveit 19. kohal ja Kaia Kanepi 68. kohal. Ühe väikse riigi ja rahva kohta päris hea seis. Hinnakem seda!
Saa osa suurepärasest võimalusest
Tee vähemalt 10 € sissemakse.
Pärast sissemakse tegemist saa koodi abil spordiboonust.
Naudi oma 100% spordiennustuse boonust!
Saa osa suurepärasest võimalusest
Tee vähemalt 10 € sissemakse.
Pärast sissemakse tegemist saa koodi abil spordiboonust.
Naudi oma 100% spordiennustuse boonust!
