Legendide sadu ehk Eesti korvpalli sümboolne viisik

Korvpall on Eesti üks kõige tugevamate juurtega spordiala, mida on harrastatud aastakümneid ja kus oleme riigi väiksusest hoolimata saanud nautida suurt edu, eeskätt individuaalselt. Tõsi, ka meeskondlikult on meil ette näidata nii mõndagi. Et Eesti korvpall tähistab tänavu 100. juubeliaastat, panime kokku Maarjamaa pallurite sümboolse viisiku.

Mängujuht – Tiit Sokk

191 cm pikkust Sokku peeti Euroopas oma generatsiooni üheks paremaks mängujuhiks. Miks muidu oleks ta kuulunud väga edukasse Nõukogude Liidu koondisse, mis oli maailma üks tugevamaid. Lisaks kõigele oli eestlane tiimis väga oluline lüli.

Soku auhinnakapis on mitu ihaldusväärset medalit. Näiteks on ta 1988. aasta Seouli olümpiavõitja, võitis MMidelt kaks hõbemedalit ning oli aasta pärast Lõuna-Koreas toimunud suvemänge EMil kolmas. Ka klubimaastikult jäi talle nii üht kui ka teist näppude vahele, tulles näiteks Euroopa ühe legendaarsema klubi Ateena Panathinaikosega kahekordseks Kreeka karikavõitjaks.

Pikalt ka Eesti meestekoondist juhendanud ja meid 2015. aasta EMile tüürinud Sokk on pärit perekonnast, kus korvpalli armastatakse läbi ja lõhki. Tiidu isa August oli nii mängija kui ka treener ning Tiidu pojad Tanel ja Sten pallivad tänini Eesti meistrivõistlustel. Korvpall on sel perel veres!

Viskav tagamängija – Heino Enden

Number kahe positsioonile oli valik raske. Mõtesse tulid näiteks veel Aivar Kuusmaa ja Aleksei Tammiste, kuid otsustasime lõpuks Endeni kasuks, sest 201 cm pikkune mees oli mitmekülgne pallur ning näiteks tänapäeval oleks ta viskavale tagamängijale mõeldes suisa ideaalsete gabariitidega.

Tänaseks 60-aastane Enden, kes võiks tegutseda ka väikese äärena, paistis mängijana silma väga hea kaitsjana. Eestlane on isegi rääkinud, et Nõukogude Liidu koondises kasutati teda vastaste liidrite pidurdamisel, tänu millele sai ta heidelda näiteks varalahkunud korvpallilegendi Dražen Petroviciga.

Samuti oli Enden liikuv, pikkade kätega ning rünnakul oli ta justkui Hunt Kriimsilm, olles nii hea läbimurdja, viskaja kui ka söötja. Tõepoolest, Enden oleks tänapäeva korvpallis väga-väga ihaldatud kuju!

Mõistagi oli ta ihaldatud ka oma mängijakarjääri ajal. Kuulsa Moskva CSKAga kaks korda Nõukogude Liidu meistriks tulnud Enden kuulus pikalt ka NLi koondisse, tulles nii maailma- kui ka Euroopa tšempioniks. EMidelt võitis ta veel ka ühe hõbeda ja pronksi.

Väike äär – Priit Tomson

77-aastane Tomson on Eesti korvpalliajaloo üks tituleeritumaid mängumehi, pidades silmas just rahvusvahelisi tiitlivõistlusi. 1968. aasta Mehhiko OMilt on tal pronks, nagu ka kaks aastat hiljem toimunud MMilt. Auhinnakapi kõige säravamad meened on aga kaks kulda MMidelt ja tervelt kolm tükki Vana Maailma tšempionaatidelt.

Tomson mängis Tartu Kalevis klubi ühel paremal ajastul. Lisaks temale olid tiimis näiteks Tammiste, Anatoli Krikun, Tõnno Lepmets ja Jaak Lipso, kellega võideti aasta enne Mehhiko OMi Nõukogude Liidu spartakiaadil hõbemedal. Tagatipuks juhtis vägesid Eesti parimaks treeneriks peetav Ilmar Kullam. Muide, kõik viis eelnimetatud mängijat kuulusid toona koondisekandidaatide hulka, mis on väga kõva sõna, sest Nõukogude Liit oli toona ekspertide hinnangul Euroopa kõige tugevam tiim.

Suur äär – Martin Müürsepp

Ainsa eestlasena NBAs pallinud Müürseppa pole sümboolsest viisikust võimalik kuidagi välja jätta. Karjäär ookeani taga ei kulgenud küll hõlpsalt, kuid Euroopas jättis ääremängija endast maha selge jalajälje ning teenis legendaarsete treenerite, näiteks Dušan Ivkovici, usalduse ja austuse. Juba ainuüksi see on kvaliteedimärk!

Tänane Tallinna Kalev/TLÜ peatreener Müürsepp mängis profikarjääri peaaegu 20 aastat, ehkki sportlastee viimased aastad olid vigastuste tõttu keerulised. Samas pole midagi suurt kahetseda, sest 206 cm pikkune mitmekülgne pallur teenis leiba mitmetes Euroopa tippklubides, näiteks Moskva CSKAs, Tel Avivi Maccabis ja Ateena AEKs.

Ta on ka üks vähestest eestlastest, kes on kroonitud eurosarja meistriks. Tegelikult on see juhtunud suisa kaks korda: 2000. aastal võitis Müürsepp AEKga Saporta karikasarja ehk toonase Euroopa tugevuselt teise sarja, neli aastat hiljem triumfeeris ääremängija Kaasani Unicsiga FIBA Europe League’is, mida pole täna enam olemas.

Muide, mõlemas finaalis mängis Müürsepp oma leivaisade edus väga tähtsat rolli. Saporta sarja tiitlilahingus tõi ta Bologna Kinderi vastu 15 punkti ja kuus lauapalli ning valiti finaali kõige väärtuslikumaks mängijaks.

2004. aastal alistas Unics finaalturniiri avamängus 93:68 teise Venemaa satsi Permi Ural Greati ja finaalis 87:63 kreeklaste Maroussi. Müürsepp kuulutati finaalseeria kõige väärtuslikumaks palluriks ning näiteks Maroussi vastu tõi ta suisa 22 punkti.

Tsenter – Jaak Lipso

Noorematel lugejatel pole ilmselt aimu, kes on Jaak Lipso. Ta on ainus Eesti korvpallur, kes on suutnud OMilt võita kaks medalit (hõbe 1964. aastal Tokyos ja pronks neli aastat hiljem Mehhikos). Samuti on ta maailmameister ja kolmekordne Euroopa tšempion. Taas üks legend, kelle karjäär oli väga särav!

Ei saa märkimata jätta, et tegelikult võinuks hoopis Lipso olla esimene eestlane NBAs. 1965. aastal sai ta Boston Celticsilt ookeani taha kutse, kuid et Eesti oli Nõukogude Liidu ikke all, polnud USAsse kolimine mõistagi võimalik.

Huvitav on ka tõdeda, et tegelikult võinuks Lipso olla väga edukas ka kergejõustikus. Ta on meenutanud, kuidas legendaarne kergejõustikutreener Fred Kudu ütles talle, et ta võiks tõusta kümnevõistluse olümpiavõitjaks. Ta oli hea heitja, tõukaja ja viskaja ning omas ka korralikku plahvatuslikku kiirust. Eesti korvpall on aga õnnelik, et Lipso valis just korvpalli!