Augusti lõpus algavad Hiinas 18. maailmameistrivõistlused korvpallis. Turniiri eel on aga igati paslik heita pilk peale varasematele MM-idele ning teha kiire ülevaade suure korvpallipeo ajaloost. Nende teadmistega on ka eelolevaid maailmameistrivõistlusi kahtlemata põnevam jälgida. Käesolevas, esimeses osas vaatleme suuturniire algusaegadest kuni 1980. aastateni.
Esimesed Euroopa meistrivõistlused korvpallis peeti 1935. aastal Šveitsis Genfis ja need võitis Läti. Järgmised kaks EMi võitis Leedu ja mõlemal korral tuli Eesti soliidsele 5. kohale. Seega jõudsid Balti riigid enne II maailmasõda ja nõukogude okupatsiooni täitsa korralikult korvpallis kogemust saada ning märgi maha panna.
1936. aastal jõudis korvpall esimest korda olümpiamängudele ja Berliinis osales ka Eesti koondis. Maailmameistrivõistlustele pole Eesti kunagi jõudnud, sest esimesed toimusid 1950. aastal Argentinas. Eesti taasiseseisvus 1991. aastal ja pole pärast seda MM-i finaalturniirile saanud. Priit Tomson on küll kahekordne maailmameister, kuid Nõukogude Liidu koondise liikmena.
Vähetõotav algus ja Ameerika maailmajao domineerimine
Huvitav on see, et esimesed 5 korvpalli MM-i toimusid Lõuna-Ameerikas. II maailmasõjast räsitud Euroopas polnud korvpallihuvi veel nii suur, et suurvõistlusi korraldada. Samuti olid riigid kitsikuses ning Lõuna-Ameerikasse sõitmine ja seal elamine oli päris kallis, mistõttu osalesid nendel esimestel MM-idel pigem vähesed Euroopa koondised.
Esimese MM-i võitis kodus Argentina. Osa võttis 10 koondist. Teise MM-i võitis Brasiilias USA, seejärel kaks korda ikka kodumandril Brasiilia. Selleks ajaks oli osalevate tiimide arv tõusnud 13 peale. 1954. aastal ei andnud Brasiilia ühelegi sotsialismimaa kodanikule viisat, nii juhtus, et Nõukogude Liidu ja ka näiteks tugeva Tšehhoslovakkia koondise mängijad lihtsalt ei saanud osaleda.
Ei olnud see külma sõja ajal ei esimene ega viimane kord, kui vastastikku niimoodi peedistati. 1959. aastal Tšiilis toimunud MM-il tühistas FIBA Nõukogude Liidu ja Bulgaaria tulemused, sest mõlemad meeskonnad keeldusid mängimast Taiwaniga. Kõigele lisaks läks aega, kuni korvpallireeglid ühtlustusid. Tänase päevani pole nad NBA ja FIBA mängudes päris samad, aga vahed vähenevad. Hea mängija võidab nii siin kui seal.
Tuleb tunnistada, et esimestel maailmameistrivõistlustel paljud paremad meeskonnad ja korvpallurid puudusid. Näiteks ameeriklastele, korvpalli sünnimaale, pole erinevalt NSV Liidust MM olnud eriti tähtis võistlus ja suurimaid staare pole ajalooliselt väljakule saadetud. Kuid koondise ridades on kaasa teinud hulk tulevasi NBA tähti, kes soovivad end suurel areenil tõestada.
Võib öelda, et korvpalli maailmameistrivõistlused muutusid oma nime vääriliseks alles 1994. aastal, kui esmakordselt jooksid väljakule NBA mängijad. USA jaoks see tähendaski parimate mängutulekut, aga ka kõigi teiste tugevamate meeskondade liidriteks on tänapäeval NBA mängumehed. USA profiliiga on mängijate nimekirja vaadates muutunud globaalseks korvpalliorganisatsiooniks.
Nõukogude Liidu tõus tippu
1963. aastal pandi Nõukogude Liidu koondise peatreeneriks Aleksander Gomelski, üks korvpalliajaloo legendaarseid tegelasi. Temast sai sõjajärgse Leningradi korvpalli noortekoondise kapten, kirglikult mängule pühendunud noor mees. Siis ütleb tollane Liidu koondise peatreener Stepan Spandarjan noormehele otse näkku: „Sinu kasvuga pole koondises midagi teha.“ Gomelski pikkus oli 1,68.
Kuid noore treenerina oli Gomelskil juba üht-teist välja tulnud ja korvpallist ei suutnud ta loobuda. Saabus aeg ning Spandarjan kutsus ta endale Liidu koondisesse abitreeneriks. Peatselt oli Gomelski aga ise peatreener.
1963. aastal Brasiilias toimunud MM-il võitis Nõukogude Liit üsna turniiri alguses USA-d. Kuid seejärel tulid kaotused Brasiiliale ja Jugoslaaviale ning pronksi peeti kehvaks tulemuseks. Gomelski, olulistes kabinettides veel nutikam kui korvpalliväljaku äärel, jäi peatreeneriks ja tõi uued mehed koondisesse.
Modestas Paulauskase, Zurab Sakandelidze, Sergei Belovi, Anatoli Polivoda kõrval, keda kõik vanad Kalevi fännid peaks veel mäletama, mängisid järgmisel MM-il ka Jaak Lipso ja Priit Tomson. Lisaks muidugi AKSK paremad venelased.
Suurel Venemaal on alati leidunud noori mehi, kes tahavad head korvpalli mängida ja teevadki seda. Näiteks Gennadi Volnov, olümpiavõitja ja maailmameister, kes tuli ka 6 korda Euroopa meistriks. Kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni ei jäänud korvpallikoondis kunagi MM-il medalita.
1967. aastal võitis tolle aja kohta maailma teises otsas Uruguays korvpalli MM-i esmakordselt NSV Liit. Turniirisüsteemis kaotati küll USA-le, aga seejärel võideti kõik teised vastased ja tuldi võitjaks.
Kolm aastat hiljem peeti maailmameistrivõistlused esmakordselt Euroopas Jugoslaavias. Jugod kasutasid koduväljaku eelise edukalt ära ja tulid omakorda maailmameistriks. NSV Liidu koondisesse kuulusid Tomsoni ja Lipso kõrval ka Anatoli Krikun. Sedapuhku suutsid nad koju tuua pronksmedalid. Kaks liitriiki kinnitasid oma kuulumist maailma paremikku ning jäid tippu kuni lagunemiseni.
Järgmine MM toimus 1974 jälle ookeani taga Puerto Ricos. Olukord oli ühest küljest endine, favoriidid ikka samad. Kuid 1972. aastal oli Nõukogude Liit tulnud esmakordselt korvpallis olümpiavõitjaks. Kahju, et uus peatreener Vladimir Kondrašin ei suhtunud baltlastesse sama soojalt kui Riias oma suurt treenerikarjääri alustanud Aleksandr Gomelski.
Ta võttis kaugele saarele kaasa küll veteran Priit Tomsoni, aga jättis maha pikalt koondises tiirelnud Jaak Salumetsa ja Aleksei Tammiste. Kuid nagu öeldakse: pole tähtis, mis värvi on kass, põhiline, et ta hiiri püüaks. Nõukogude Liit tuli pingelises heitluses teist korda maailmameistriks.
Suurt rolli mängis suurepärase viskekäega Ukraina korvpallur Aleksander Salnikov. 1977. aastal püstitas Salnikov Liidu meistrivõistluste ühe mängu punktirekordi visates Thbilisi Dinamo vastu 66 punkti. See rekord jäigi püsima.
Olgu lisatud, et tol ajal ei tuntud veel 3-punkti viskeid. Kuigi Tomson ei mänginud enam koondises olulist rolli, riputati temalegi kuldmedal kaela. See jäi Eesti korvpalluritele tükiks ajaks viimaseks Liidu koondises saadud medaliks.
1978. aastal peeti MM Filipiinidel. Eesti korvpalli head ajad olid läbi saanud, kedagi meie korvpalluritest enam koondise kandidaadiks ei kutsutud. Finaalis võitis Jugoslaavia ühe punktiga NSV Liidu. Kolmandaks tuli Brasiilia. Jänkid olid kohale saatnud järjekordse kehva koosseisu. Neli kaotust turniiril oli muidugi korvpalli sünnimaale väga armetu tulemus.
Saa osa suurepärasest võimalusest
Tee vähemalt 10 € sissemakse.
Pärast sissemakse tegemist saa koodi abil spordiboonust.
Naudi oma 100% spordiennustuse boonust!
Saa osa suurepärasest võimalusest
Tee vähemalt 10 € sissemakse.
Pärast sissemakse tegemist saa koodi abil spordiboonust.
Naudi oma 100% spordiennustuse boonust!
