Käesoleva artikliga paneme punkti oma Eesti korvpalli ajaloo seeriale, võttes luubi alla aja 1990. aastate keskpaigast kuni tänapäevani.
Kasvuraskuste aeg nii ühiskonnas kui spordis
Taasiseseisvumise järgne aeg Eesti korvpallis tähistab mitmesuguseid segadusi. Lisaks Sokule hakkas ka Kuusmaa “kreeklaseks” ning järgnevate suurturniiride kvalifikatsioonimängud ei toonud edu. Kuigi mõte teha Eesti parematest mängijatest jälle üks superklubi Kalev, mis Euroopas tegusid teeks, tiksus algusest peale, oli maailm nii lahti läinud, et Eesti paremaid oli raske isegi koondisesse saada.
Jaak Salumetsa prestiiž ja abitreener/mänedžer Riho Sooniku suhted ning kavalus aitas hooajaks 1995/96 teha Kalevi veel kord kõvaks. Kuid suurklubidega ei ole võimalik võrdselt heidelda juba sellepärast, et raha ei leidu piisavalt.
Sel ajal tõusis Eesti korvpallitaevasse Martin Müürsepp. 1996. aastal valiti ta esimese Eesti korvpallurina NBA-sse. Tema teekond superliigas jäi küll konarlikuks, aga kuna ta on siiani ainus eestlane sellisel tasandil, siis tuleb talle au anda.
Müürsepa korvpallialane andekus, pikkus ja nõtkus olid tõesti silmapaistvad. Kalev arendas edasi superklubi teooriat, Sokk ja Kuusmaa tulid tagasi, aga hoolimata Ameerika leegionäride kasutamisest rahvusvaheliselt läbi ei löödud.
1997. aasta märtsis, peale ebaõnnestunud EM-i valikturniiri, loobus Salumets lõplikult Eesti koondise treeneri kohast. Oli saabunud aeg, kui Eesti noortekoondised kaotasid pidevalt ja kõigile. Kuigi uue perspektiivika mehena oli koondisesse jõudnud Valmo Kriisa, siis tegelikult paistis tulevik tume.
Vana Tallinna ja Tartu vastasseis lööb uuesti lõkkele… ja kustub taas
Huvitavamaks läksid Eesti meistrivõistlused, sest Tartus suudeti kokku panna täitsa korralik meeskond ja “superklubi” Tallinna Kalev ei saanud enam endises mahus riiklikku toetust. Mängijad jagunesid ühtlasemalt.
Headel aastatel on Tartu ja Tallinna finaalid Eesti korvpallimeistrivõistlustel olnud suursündmused, kus kõik tahtjad ei mahu saali ja telekate ees istub tuhandete kaupa huvilisi. Kõik sai alguse, kui 2000. aastal, mil mobiiltelefonid olid juba oluliseks saanud, tuli EMT Tartu korvpalliklubi sponsoriks ja Ülikooli spordiklubi võttis meeskonna teiselt poolt oma hoole alla.
Ägedaid finaalseeriaid kogunes uuel aastatuhandel ridamisi, Tartu klubi sai tänu uuele sponsorile nimeks Rock, ja eks see jäi neile külge ka siis, kui Saku õlletehas neid enam eriti ei toetanud. Kahjuks ei ole see vastasseis olnud jätkusuutlik.
Tallinna Kalev/Cramo asus mängima VTB ühisliigas, mis on küll järjest rohkem taandumas Venemaa laiendatud meistrivõistlusteks, aga sealt saadav rahaline toetus on aidanud meeskonnal tuua sisse piisavalt tugevaid leegionäre, et Eesti meistrivõistlused järjest kindlalt ära võita. Kuigi Kalev on olnud aastaid idaliigas kehvemate hulgas, pole kodumaal neile enam ühtegi võrdväärset konkurenti jäänud.
Kuldse põlvkonna viimased ponnistused
1998. aasta mais saadeti Tiit Sokk, kellele oli tema “kreeklaseks” olemine andestatud, ülima pidulikkusega suurest spordist ära. Veel üks kuldne põlvkond, Liidu meistriks tulnud Kalev, hakkas tasapisi ketse varna riputama.
1999. aastal kutsuti Eesti korvallikoondise treeneriks Üllar Kerde ja järgmise EM-i valikturniiril suutis Eesti näidata head mängu. Esmajoones Martin Müürsepp ja Gert Kullamäe olid oma resultatiivsusega vedajad, aga ka Kuusmaa, Metstak ja Pehka olid head. Eesti pääses peale taasiseseisvumist teist korda 2001. aasta EM-i finaalturniirile. Kahjuks jäid sealt kõrvale nii Kuusmaa kui ka Kullamäe. Kõik mängud kaotati.
Uus aastatuhat palju rõõmu ei too
2001. aastal tuli Eesti korvpallikoondise treeneriks järjekordne endine tippmängija Heino Enden. Ees seisis uus EM-i tsükkel. Valikturniiril mängisid jälle Metstak, Kuusmaa, Kullamäe, Pehka – kümne aasta tagused Liidu meistrid.
Martin Müürsepp oli endiselt koondise liider, aga uutest meestest andis Euroopa tasemel lootust vaid Tanel Tein. Kui Kaleviga Nõukogude Liidu meistriks tulnud mängijad lõplikult loobusid, siis Martin Müürsepa kõrval jäi keskmine tase ikka kehvaks.
Päris tühjust ei tekkinud, korvpalli traditsioonid on Eestis ikka nii tugevad, et esile kerkisid nii koondises kui ka korralikes välisklubides esinenud Janar Talts ja Kristjan Kangur. Headeks professionaalseteks korvpalluriteks said olümpiavõitja Tiit Soku pojad Tanel ja Sten-Timmu, aga isa suurest varjust siiski üle hüpata ei suutnud. 2003. aasta EM-i kvalifikatsiooniturniiril edasi jõuda ei õnnestunud.
2005. aasta EM-iks oli jälle välja töötatud keeruline süsteem, Eesti kaotas kvalifikatsioonis kümnest mängust 8. Ei mingit lootust jõuda 16 parema hulka, nagu ka järgmiste Euroopa suurvõistluste kvalifikatsioonis. 2009. aasta Euroopa meistrivõistluste alagrupiturniiril jäi Eesti viimaseks Makedoonia, Läti ja Portugali järel.
Käesoleva kümnendi kõikuv tase
2013. aasta kvalifikatsioonigrupp osutus Eesti jaoks päris karmiks: Serbia, Iisrael, Montenegro, Slovakkia ja Island. Mängiti üle ootuste hästi, võideti Islandi, Slovakkiat ja Serbiat. Tegelikult võiks seda võitu 88:81 Serbia üle pidada Eesti korvpallikoondise kullafondi kuuluvaks. Finaalturniirile aga paraku ei pääsetud, jäädes Serbia järel napilt neljandaks.
2015. aasta EM-ile aga suutis Eesti koondis mõneti ootamatult 14 aasta järel taas kvalifitseeruda. Päris omal jõul seda aga ei saavutatud. Alagrupivastased Holland ja Portugal olid jõukohased vastased, kuid kaotanuna kahest esimesest mängust mõlemad, olid lootused maetud.
Siis aga ilmnes, et Holland oli kasutanud kaht “kodustatud” mängijat, kuid lubatud on vaid ühe võõrleegionäri kasutamine. Nii määrati Eestile tagantjärele Hollandi üle võit ja kuna ka kaks viimast mängu suudeti võita, jõuti kvalifikatsiooni play-offi, kus kahe mängu kokkuvõttes alistati Valgevene ja lõpuks samamoodi ka Bulgaaria. Eesti oli taas EM-finaalturniiril!
Riias mängitud alagrupis sattusid eestlaste vastaseks Läti, Tšehhi, Belgia, Ukraina ja Leedu, nii et taaskord lootust oli, kuid avamängude suured kaotused Tšehhile ja Belgiale tõmbasid sellele kiiresti vee peale. Kuigi seejärel võideti Ukrainat, jäädi ülinapilt 62:64 alla Leedule ning võideldi südilt Lätiga, jäädi alagrupis viiendaks ja play-offidest tuli suu puhtaks pühkida.
2017. aasta kvalifikatsiooniturniiril sai Eesti Poola järel 2. koha, aga edasi ei pääsenud. MM-ist ja OM-ist oleme seni võinud vaid unistada.
Ambitsioonikad tulevikuplaanid
Eesti meeste täiskasvanute koondis on 2019. aasta alguses FIBA Euroopa jooksvas edetabelis 26. kohal 49 koondisest. 2021 Euroopa meistrivõistlustel mängivad finaalturniiril 24 meeskonda. Kvalifikatsiooni alagrupid on juba loositud: Eesti vastasteks Itaalia, Venemaa, Põhja-Makedoonia ning kolm paremat saavad edasi.
Hiljuti paika pandud Eesti korvpalli arengukava 2019-2030 ühe eesmärgina on sätestatud sellel finaalturniiril osalemine. Järgmised eesmärgid on veel uhkemad: 2025 ollakse EM TOP 8 hulgas, seejärel on eesmärgiks 2027 MM finaalturniiri koht; 2028 on Eesti tugev kandidaat OM finaalturniiri kohale.
2005. aasta suvel koondise peatreeneriks saanud, vahepeal kaks aastat kõrval olnud ning 2010. aastast tänini peaatreenerina töötanud Tiit Soku asemele otsitakse uut lootsi, kes aitaks neid sihte saavutada. Verevahetus tiimis on peaaegu lõpule jõudnud ja hetkel pallib rekordiline arv koondislasi välismaal. Taaskord tuleb tõdeda, et lootust justkui on – ja mida muud ühe väikeriigi korvpallikoondise poolehoidjad teha saavad, kui loota!
Saa osa suurepärasest võimalusest
Tee vähemalt 10 € sissemakse.
Pärast sissemakse tegemist saa koodi abil spordiboonust.
Naudi oma 100% spordiennustuse boonust!
Saa osa suurepärasest võimalusest
Tee vähemalt 10 € sissemakse.
Pärast sissemakse tegemist saa koodi abil spordiboonust.
Naudi oma 100% spordiennustuse boonust!
