Jätkame oma tagasivaadet Eesti korvpalli ajaloole. Kolmandas osas käsitleme Nõukogude aja lõppu ja üheksakümendaid – Eesti korvpalli kuldaega.
Kalev tõuseb Nõukogude Liidu tippu
Peale mitmeid treenerivahetusi jõudis kätte kunagise tippmängija Jaak Salumetsa kord. Temast sai see uus treener, kes kõigepealt tõi Kalevi 1987. aastal tagasi Nõukogude Liidu kõrgliigasse. Peale tuli ka uus põlvkond noori paljutõotavaid mängijaid. Tiit Sokk võitis 1983. aastal juunioride MM-il hõbeda, Aivar Kuusmaa 1986 juunioride EM-il hõbeda, Gert Kullamäe 1987 kadettide EM-il pronksi. Rauno Pehka kuulus mitmel aastakäigul Liidu noortekoondisesse.
Nõukogudeaegse spordisüsteemi viimased õied hakkasid enne impeeriumi kokkuvarisemist ka Kalevis kohe mehetegusid tegema. Tiit Sokk pääses Nõukogude Liidu koondisesse ja sai seal peatselt põhikoosseisu mängujuhiks. 1988. aastal võitis ta Souli olümpial kulla. Venemaalt toodi jälle uus tsenter Aleksander Karavajev ja kodust kasvas peale kaks korralikku kahemeetrimeest: Margus Metstak (203) ja Ivo Saksakulm (205). Perestroika oli teinud oma töö, Kalevit kutsuti rahvusvahelistele turniiridele. 1989. aasta mais tehti esimese N Liidu klubina turnee Ameerikasse. Mängiti küll teisejärguliste meeskondadega, kaotati kõik kohtumised, aga see oli väärt kogemus.
Hooaeg 1989/1990 algas Liidu meistrivõistlustel juba sellepärast varasemast erinevalt, et mitmed paremad olid siirdunud mängima välismaale. Olümpiavõitjad Volkov ja Marciulionis lausa NBA-sse. Kalevisse aga lisandus korralik keskmängija Sergei Babenko. Ühiskond kees nagu supikatel, hooaja keskel teatasid Leedu meeskonnad Kaunase Žalgiris ja Vilniuse Statyba, et nemad võõrriigi meistrivõistlustel rohkem ei osale. Kalev oli peaaegu lõpuni medalikonkurentsis, aga jäi lõpuks viiendaks.
Järgmise hooaja eel oli üldse segane, kas ja kuidas NSV Liidu korvpalli meistrivõistlused toimuvad. End väga heast küljest näidanud Margus Metstak sokutas ennast Soome Lahti NMKY klubisse, Babenko kannatas vigastuste all. Tundus, et Kalev on jäänud võrreldes eelmise hooajaga nõrgemaks.
Liidu meistrivõistlused toimusid, ja nagu me nüüd teame, viimast korda. Kalevi algus oli krobeline, aga siis tuli Babenko väljakule tagasi ja tema rolli selle hooaja edus on raske alahinnata. Novembris saabus Kalevisse ka esimene mustanahaline korvpallur Ameerikast – George Jackson. Kuid poliitiline olukord oli nii palju teravaks läinud, et eestlased ja lätlased kaalusid põhjalikult peale Vilniuse verist pühapäeva Liidu meistrivõistlustest loobumist.
Jätkati, sest ega midagi muud tarka professionaalsetel korvapalluritel ka teha polnud. Kalev oli pealegi tipus. Märtsis tuli Soomest tagasi Margus Metstak. Peale põhiturniiri hakati mängima moodsat play-off-süsteemi. Veerandfinaalis kohtuti Kiievi ASK-ga ja mõlemad mängud võideti kindlalt. Poolfinaalis läks Riia VEF-iga raskemalt, kuid kolme mänguga suudeti ikkagi lõpuks kindel võit võtta.
Teises poolfinaalis võitis Leningradi Spartak samuti kolme mänguga AKSK. Leningradi treeneril Vladimir Kondrašinil oli õnnestunud vana tuumik säilitada, kuid eks see oli kohati üsna eakas seltskond. Nooruslik Kalev võitis kõigepealt Leningradis esimese mägu 93:82 ja seejärel närvilisemalt kulgenud kodumängu 85:77. Sürrealistlik nõukogude aeg oli saanud lõpuks kuldse punkti.
Sümboolsel kombel purunes meistri kristallkarikas autasustamisel kildudeks. Aivar Kuusmaa: “Kõik need Euroopa- ja Ameerika-turneed on kasuks tulnud. Siis tuli Metstak appi, Babenko sai jalad alla ja meie Tiiduga kogusime paari viimase kuuga niivõrd hea vormi, et oodatu lihtsalt pidi tulema.”
Iseseisva Eesti koondise esimesed suurturniirid
1991. aasta suvi oma pöördeliste sündmustega haaras kaasa kogu Eesti rahva, kuid kabinettides arutati ikka ka Eesti korvpalli tulevikuperspektiivide üle. Põhimõtteliselt oldi valmis ka mingi koosseisuga minema N Liidu meistrivõistlustele, aga augustisündmused tõmbasid sellele kriipsu. Eestist sai iseseisev riik. See aga tähendas, et sai valmistuda Barcelona OM-i valikturniiriks.
Eks koondise moodustas ikka see Liidu meistriks tulnud Kalev, kusjuures Babenkole ja Karavajevile anti kiiruga Eesti kodakondsus. Valikturniir algas kohe armetu kaotusega 68:85 Suurbritanniale. Sellega oli asi otsustatud, sest kaotati ka Nõukogude Liidu jääknähule SRÜ koondisele 71:92. Seejärel võideti küll Hollandit ja Ungarit, aga Leedu vastu saadi pika puuga 70:100 pähe. Leedu saigi hiljem Barcelonas olümpiapronksid.
Mitmed koondislased pääsesid juba välismaa klubidesse mängima: Tiit Sokk Ateena Panathinaikosesse, Rauno Pehka ja Sergei Babenko Iisraeli klubidesse, Margus Metstak Luksemburgi ja noor Martin Müürsepp võttis oma korvpallurikarjääri taas üles Rootsis. Ees seisid 1993. aasta Euroopa meistrivõistlused.
See algas segase seisuga. FIBA võttis uued, osaliselt vanad liikmed ametlikult vastu alles siis, kui EM-i valikgrupid olid juba loositud ja alguses ei tahtnud ametnikud mingitest muudatustest kuuldagi. Kuid Horvaatia ja Leedu olid just võitnud olümpial hõbeda ja pronksi ning avalik surve kasvas nii tugevaks, et osalejate arv tõsteti 12 pealt 16-le ja nii avanes võimalus ka Eestile.
Uuesti asus peatreenerina etteotsa Kalevi kõrgustesse tüürinud Jaak Salumets ning eks meeskonna tuumiku moodustasid need viimaste aastate põhitegijad. Ühe erandiga: Tiit Sokk teatas esialgu, et ta on liialt läbi raskest hooajast, et veel koondise eest mängida. Ajakirjandus aga uuris välja, et ta oli ajutiselt vormistatud klubisse “kreeklaseks” ja lepingu järgi ei tohtinudki mingit Eestit esindada.
Jättis halva mulje küll, et ainuke olümpiavõitja Sokk viilib kohe alguses iseseisva Eesti esindamisest kõrvale, aga samas oli Eesti koondise üks paremaid mängijaid nii valik- kui ka finaalturniiril Ulan-Udes sündinud venelane Sergei Babenko. Igal juhul valikturniir oli kaheosaline, tuli nii võite kui kaotusi, aga otsustavaks sai viimane valikmäng igipõlise konkurendi Lätiga. Eesti võitis, Babenko viskas lätlastele 36 punkti ja Eesti pääses kohe esimesel võimalusel EM-ile.
Berliinis finaalturniiril tuli Eestil avakohtumises mängida väljakuperemeeste sakslastega. Keskmängija Christian Welp (2.12) oli eelnevalt mänginud mitu hooaega NBA klubides ja sakslastel oli teisigi Euroopa tipptasemel kogenud mängijaid. Kuid eestlastel läks mäng kui muinasjutus. Tagaliini mehed viskasid nagu noored jumalad, Kuusmaa kogus lõpuks 30 punkti ja Pehka 24.
Osav Babenko suutis pikemad Saksamaa tsentrid vaos hoida ja ise ikkagi 24 punkti visata. 113:103 Eestile. See oli kindlasti Eesti meeskonnale turniiri pärl. Seejärel kaotati Sloveeniale, võideti viimase sekundi viskest Belgia 79:78 ja marsiti uhkelt vahegruppi. Siis võideti Türgi 77:74 ja kaotati Prantsusmaale ning Horvaatiale. Veerandfinaalis tuli kokku minna Venemaaga ja nagu palju kordi juba Liidu meistrivõistluste ajal võtsid suuremad ning jõulisemad venelased võidu.
Mängudes 5.-8. kohale võitis Eesti kõigepealt veel lühema pingiga Bosnia-Hertsegoviina 99:91, aga siis mindi kokku Hispaaniaga ja seal ei jätkunud enam jõudu. Selle EM-i 6. kohta tuleb kõigest hoolimata pidada Eesti koondise parimaks saavutuseks. Omajagu paremaks kui korvpalli algusaegadel enne II maailmasõda saavutatud kahte 5. kohta.
Saa osa suurepärasest võimalusest
Tee vähemalt 10 € sissemakse.
Pärast sissemakse tegemist saa koodi abil spordiboonust.
Naudi oma 100% spordiennustuse boonust!
Saa osa suurepärasest võimalusest
Tee vähemalt 10 € sissemakse.
Pärast sissemakse tegemist saa koodi abil spordiboonust.
Naudi oma 100% spordiennustuse boonust!
