Jätkame oma tagasivaadet Eesti korvpalli ajaloole. Teises osas heidame pilgu II maailmasõja ja sellele järgnenud Nõukogude okupatsiooni ajal toimunule.
Sõja julm vahemäng
Teine maailmasõda jättis muuhulgas ka Eesti korvpallile oma verise jalajälje. Peale nõukogude võimu kehtestamist astus Eesti korvpalli noor täht Heino Veskila miilitsasse. Palju ta konvoeeris ja küüditas, seda ei tea nüüdseks enam keegi, aga kui natsi-Saksamaa Eesti vallutas, võtsid Eesti omakaitse mehed Veskila kinni ja lasid ta maha.
9 korda võrkpallis ja 4 korda korvpallis Eesti meistriks tulnud Erich Altosaar töötas aastaid Eesti politseis ja peale Eesti vabariigi langemist ta arreteeriti nõukogude julgeolekuteenistuse poolt ja lasti hiljem Venemaal maha. Suurem osa Eesti korvpallikoondisest aga põgenes eesotsas treener Herbert Niileriga sõja lõpus läände.
Niileril läks tegelikult hästi, ta suutis koos naise ja seitsme lapsega lahkuda Saksamaale, elas üle mitu aastat põgenikelaagrit ja maabus koos perega 1949. aastal Ameerika Ühendriikides. Hiljaaegu ilmus ka eesti keeles tema mälestusteraamat.
Osa nooremaid poisse aga mobiliseeriti Nõukogude armeesse ja viidi taganemisel kaasa Venemaale. Tööpataljonis teeninud Ilmar Kullam on meenutanud: “Kirovgradis jäin minagi verisesse kõhutõppe. Päevas käisin viiskümmend korda paraskil, kõht jooksis kogu aeg läbi. Haiglas päästeti mind ära, kuid olin nii nõrk, et sõduriks ei kõlvanud.
Kui 1944. aastal jõudsin Moskvasse ja proovisin vabaviset teele saata, siis pall ei jõudnud rõngani, kukkus juba poolel teel alla, nii nõrgaks olin jäänud.” Sõja teisel poolel, kui Saksamaa selgroog oli juba murtud ja nende sõjamasin veeres tagasi Berliini poole, koondati Eesti kultuuritegelasi ja sportlasi tagalasse, valmistuti ENSV taastamiseks.
Esimesed nõukogudeaegsed Eesti meistrivõistlused korvpallis toimusid juba 1944. aasta detsembris. Väljakule jooksid mehed, kes alguses mängijate ja hiljem treeneritena kujundasid pikalt sõjajärgset Eesti korvpalli: Ilmar Kullam, Edgar Naarits, Joann Lõssov, Jaroslav Dudkin. Aga mängis kaasa ka näiteks Evald Kree, mitmekordne Eesti meister veel jäähokis, kelle suuremad saavutused nii mängija kui treenerina tulid siiski tennises.
Tipud jõudsid Liidu koondisesse, Kalevist sai sümbol
Nõukogude Liidus läks mõningates keskustes korvpallielu kiiresti käima, hakati pidama ka üleliidulisi turniire. Suurriigi suur pealinn Moskva kujunes kõige tähtsamaks ja tugevamaks keskuseks, aga Baltikum, Leningrad ja Gruusia said kiiresti nõukogude korvpalli koorekihiks. Heal päeval võideti ka Moskvat.
Eestis käis alguses tihe rebimine Tartu ja Tallinna vahel. Tänu ülikooli kehakultuuriteduskonnale ja uuele korvpallistaadionile ning aktiivselt tegutsema hakanud ülikooli spordiklubile haaras Tartu Eesti korvpallis esialgu jämedama otsa. Kui 1949. aastal Tartu linna meeskond Harkovisse N Liidu meistrivõistlustele (sel ajal tuntud veel 8 linna turniiri nime all) sõitis, siis tegelikult kuulusid võistkonda pooled mehed Tallinnast. (Hiljem mängis Kalevi nime all Liidu meistrivõistlusi ju tegelikult Eesti koondis.) See turniir üllataval kombel võideti.
1951. aastal sõitis Nõukogude Liidu koondise koosseisus Euroopa meistrivõistlustele kolm Eesti korvpallurit: Joann Lõssov, Heino Kruus ja Ilmar Kullam. Finaalis mängiti Tšehhoslovakkiaga. Seisul 44:44 praktiliselt viimasel sekundil tehti Ilmar Kullamile viga. Ta läks vabaviset viskama ja on meenutanud: “Püüdsin ärritust maha suruda, vaatasin enne maha, siis korvile. Tahtsin puhtalt sisse visata, aga ärritus andis liiga suure jõu, pall põrkas lauast korvi.” Peale mõningast seletamist loeti mäng lõppenuks ja Nõukogude Liidu koondis, kuhu kuulus ka kolm eestlast, võitis teise Euroopa meistritiitli.
1947. aastal võideti esimene, siis mängisid juba Joann Lõssov ja Ilmar Kullam. 1953. aastal tulid Euroopa meistriteks jälle Ilmar Kullam ja Heino Kruus. See kolmik Lõssov, Kruus ja Kullam tuli Liidu koondises ka Helsingi olümpial hõbemedalitele.
1955 mängis Liidu koondises juba Mart Laga, kuid sedapuhku saadi EM-il vaid pronksid. Kahe aasta pärast sai ka Laga oma meistrikulla kätte. Nõukogude Liit oli tõusnud Euroopa tugevamaks korvpallikoondiseks, kullast ilmajäämine oli juba põrumine. Pärast väikest vahet oli järgmised eestlastest Euroopa meistrid Tõnno Lepmets ja Jaak Lipso 1963. aastal.
Üldiselt jagus eestlasi järjepanu Liidu koondisesse ikka pikalt. Kuni 1960-ndate alguseni mängis ka Eesti naiskorvpallureid pidevalt N-Liidu koondises ja tõid suurvõistluste medaleid koju. Hiljem see tase kadus. Eestil tuli 1960-ndatel peale terve viisiku jagu mehi, kes kõik kuulusid vähem või rohkem aega Liidu koondisesse, see aga tähendas Euroopa tipptaset.
Jaak Lipso, Priit Tomson, Anatoli Krikun, Aleksei Tammiste ja Jaak Salumets oli viisik, kellega oleks Eesti võinud Euroopa meistrivõistlustel väga kõrget mängu mängida, kuid ENSV oli vaid ühe suure liidu lahutamatu osa ja kodanlik natsionalism üks kõige karmimaid süüdistusi. Seega tuli rõõmustada, kui mehed pääsesid nõukogude koondisesse ja tõid sealt koduvabariiki medaleid.
Kui see seltskond lõpetas, siis langes Eesti korvpall sügavale sohu. Kuna uusi andekaid noori peale ei tulnud, siis tähendas see “Kuldse Kalevi” lõppu. Tuli küll veel maailma- ja Euroopa meister Heino Enden, aga tema läks kohalikku kehva taset arvestades 1983. aastal AKSK (moodsamalt öeldud CSKA) ridadesse ja Eesti korvpalli allakäik toimus ilma tema osaluseta.
Loe meie seeria kolmandast osast, kuidas Kalen Nõukogude Liidu tippu tõusis!
Saa osa suurepärasest võimalusest
Tee vähemalt 10 € sissemakse.
Pärast sissemakse tegemist saa koodi abil spordiboonust.
Naudi oma 100% spordiennustuse boonust!
Saa osa suurepärasest võimalusest
Tee vähemalt 10 € sissemakse.
Pärast sissemakse tegemist saa koodi abil spordiboonust.
Naudi oma 100% spordiennustuse boonust!
