Korvpalli leiutajad, arendajad ja edasiviijad on olnud Ameerika Ühendriigid. Ameeriklastele kuuluvad kõige kuldsemad leheküljed selle põneva mängu ajaloos ja vaieldamatu liidrikoht ka nüüd, kui maailma korvpalliliitu FIBA kuulub viimase seisuga 213 rahvuslikku korvpalliliitu. Eesti korvpall sai alguse tänu mõnigastele sidemetele Ameerikaga. Sai nii ammu alguse, et oma sada aastat on Eestimaal juba korvpalli mängitud.
Maailma korvpalliajaloos on üldiselt kokku lepitud, et korvpalli sünnipäev on 20. jaanuaril, kui 1892. aastal toimus esimene ametlik mäng Springfieldis. Olulist rolli korvpalli algusaegadel mängis Noorte Meeste Kristlik Ühing (NMKÜ, originaalis YMCA), sest Springfieldi kolledž oli selle organisatsiooniga tihedalt seotud ja seos ka Eesti korvpalli algusega on täitsa olemas.
Pall pandi varakult mängu
On teada, et mitmed Eesti võimlemisõpetajad tutvusid uue mänguga juba I maailmasõja ajal Peterburi NMKÜ juures. Seega tulid esimesed teadmised hoopis Idast. Võimlemisõpetajad tutvustasid mängu koolipoistele ja esimesed basketballi mängud peetigi kooliõpilaste vahel. 1924. aastal ilmus Spordilehes pilt ja uudis, et Läti korvpallimeeskond võitis Eestit 20:16. Tollane korvpall erines küll üsna tuntavalt praegusest ja reeglid muutusid ning mäng arenes pikalt, enne kui ta muutus kaasaegseks korvpalliks.
1919 asutati Eestis NMKÜ ja sellest ajast peale hakkas Ameerikast saabuma noori kristlikke mehi, kes muu hulgas õpetasid ka Eesti noormeestele korvpalli. 1922. aasta lõpus ilmusid esimesed eestikeelsed võistlusmäärused. Teada on esimese rahvusvahelise kohtumise aeg: sama aasta 10. aprillil kohtusid Tallinna ja Riia NMKÜ meeskonnad.
1923. aastal hakati ette valmistama Eesti Käsipalli Liidu asutamist. Ühes eelteates spordiseltsidele, koolidele ja asutustele teatati, et uus liit hakkab Eestis edendama korv-, võrk- ja pesapalli, ragbit, käsipalli (väravpalli) ja ping-pongi. Jalgpallurid ja tennisistid olid oma katusorganisatsiooni selleks ajaks juba teinud, seega uus entusiastide seltskond ei saanud neid enam edendada.
Järgmisel aastal tehti see Eesti Käsipalli Liit ära. 1925. aastal peeti esimesed Eesti meistrivõistlused korvpallis, meistriks tuli Tallinna “Sport”. Kuna üks esimesi korvpallientusiaste Herbert Niiler läks Tartu ülikooli õppima, siis pani ta korvpallielu käima ka Tartus.
Tartu-Tallinna iga-aastane linnavõistlus sai jalad alla ja muutus noorte pealtvaatajate hulgas järjest populaarsemaks. 1926. aastal läksid kaks innukat noort meest Herbert Niiler ja Richard Mast spordi- ja treeneritööd õppima Ameerikasse Springfieldi kolledžisse. Otseallikast saadi korvpalli kohta rohkem selgust.
Herbert Niiler oli 20. sajandi esimese poole üks märgilisemaid spordiuuendajaid Eestis. Paljuski tänu tema tegevusele pandi alus korvpalli eduloole. Vähesed teavad, et lisaks tegevusele Eestis kuulus Niiler ka 1930. aastate korvpallielu olulisimate nimede hulka mujalgi maailmas. Tema juhitud korvpallikoondis osales olümpiamängudel ja Euroopa meistrivõistlustel, ta kirjutas ka rahvusvaheliselt head tagasisidet saanud korvpalliõpiku.
Ameeriklastega kohtuti esmakordselt 1927. aasta suvel Kopenhaagenis ülemaailmsetel NMKÜ mängudel. Eestit esindasid 4 kergejõustiklast ja 2 korvpallurit. Sellisel imelikul koosseisul tuligi minna mängima Detroidi meeskonna vastu. Tulemus 16:70 räägib enda eest.
Aga oma silmaga nähti ameeeriklaste korvpall ära ja sellest saadi tarkust juurde. Korvpalli mängiti ka kohalike venelaste spordiklubis “Vitjaz”, hilisema nimega “Russ”, mis võitis korduvalt Eesti meistrivõistlusi. Ka Eesti koondisega Läti vastu mänginud Valentin Klõšeiko läks hiljem Varssavisse õppima ja temast sai koguni Poola korvpallikoondise treener.
1934. aastal astus Eesti hiljuti asutatud ülemaailmsesse korvpalliliitu FIBA, sest samal aastal toimusid esimesed Euroopa meistrivõistlused korvpallis. Sinna Eesti koondis siiski ei jõudnud, põhjuseks rahapuudus. Esimeseks Euroopa meistriks tuli Läti. Samal aastal toimunud maavõistlusel olid nad alistanud Eesti 35:18, kuid eelmistel aastatel oli Eesti naabreid mitmel korral võitnud.
Eesti koondise esimene ja seni viimane olümpiaturniir
Kui rahvusvaheline olümpiakomitee otsustas korvpalli võtta 1936. aasta Berliini olümpiakavva, andis see mängu arengule tublisti hoogu juurde. Ning nüüd leiti ka Eesti korvpallikoondisele rahad ja tehti isegi ettevalmistuslaagreid. Näiteks olümpia-aasta jaanuaris kogunes Tartusse 12 väljavalitud koondislast, et kaheksa päeva koos ette valmistada. Harjutati kaks tundi päevas – üks tund sööte ja viskeid ning teine tund taktikat. Iga mees pidi viskama iga päev 20 vabaviset. Tänapäeva tippspordiga võrreldes tundub nagu lasteaia suvelaager, aga nii see värk tol ajal käis.
Eestile langes osaks au teha ajalugu. Eesti – Prantsusmaa oli üldse ajaloo esimene korvpallimäng olümpial. Korvpalli “isa” James Naismith isiklikult surus mängu alguses kõigi korvpallurite kätt ja viskas mängu esimese hüppepalli. Eestlased suutsid samuti juba sajandi alguses korvpalliga tutvust teinud vastased 34:29 võita.
Äärmiselt segane reglement tõi Eesti vastaseks teises voorus USA ja siin meie meeste jõud enam üle ei käinud. Korvpalli sünnimaal oli eesliinis ka kaks kahemeetrimeest, Eesti pikim Altosaar oli 188 sentimeetrit pikk. USA võitis 52:28. Järgmine mäng kaotati sel ajal väga tugevale Filipiinidele 22:39 ja oligi Eesti jaoks olümpiaturniir läbi.
Kokkuvõttes jäädi jagama kohti 9. kuni 14. Läti ja Leedu olümpiast osa ei võtnud, kuid USA meeskonna üks liidreid oli Frank Lubin (pikkus 2.01). Tema sünnipärane nimi oli aga Pranas Lubinas ja tema meelitasid leedulased tagasi esivanemate kodumaale ning tema vedamisel võitis Leedu 1939. aastal Kaunases III Euroopa meistrivõistlused.
Olümpiaturniir peeti suuremalt jaolt tenniseväljakutel, tihti vihmas ja poris. Eestlased olid treeninud ja mänginud ikka põhiliselt saalis puupõrandal. Jänkid ise olid hoolimata olümpiavõidust veel eriti verised turniiri tingimuste üle, kuid ajalooline märk pandi maha ja pärast maailmasõda pole korvpall kunagi olümpiamängude kavast välja jäänud.
Pigem on see olnud hoopis üks rohkem tähelepanu äratanud alasid. Alguses USA ja Nõukogude Liidu permanentse vastasseisu pärast, hiljem aga andis uue hoo sisse NBA proffide tulek. USA Dream Team 1992. aasta Barcelona olümpial jääb korvpallisõpradele elu lõpuni meelde.
Euroopa meistrivõistlused Teise maailmasõja eel
1937. aasta alguses võitis Eesti koondis traditsioonilise maavõistluse Euroopa meistri Läti vastu 34:23. Läti sai ka tänu esimesele võidetud tiitlile järgmise EM-i korraldusõiguse. Kuigi Eesti Käsipalli Liit oli jälle vaene nagu püksinööp, asus Läti tõesti nii lähedal, et sedapuhku otsustati korvpallikoondis ikkagi kohale saata.
FIBA olevat muide toetanud Eesti korvpallikoondise sõitu 50 dollariga. II EM-il osales 8 meeskonda kahes alagrupis. Eesti kaotas Leedule ja Itaaliale, kuid võitis Egiptuse. Sellest nelja parema hulka pääsemiseks ei piisanud. Leedu võitis tänu mitmele Ameerikast toodud leedulasele üllatuslikult meistritiitli.
1939. aastal toimusid viimased Euroopa meistrivõistlused enne II maailmasõda ning enne Baltikumi okupeerimist. Jälle kogunes Kaunasesse 8 meeskonda ja sedapuhku mängisid kõik turniirisüsteemis omavahel läbi. Sealt turniirilt pärineb ka tulemus, mis peaks tänase päevani Eesti korvpallisõbral näo naerule vedama: teises voorus võitis Eesti Soomet 91:1. Kuigi Eesti võitis ühe punktiga hiljem hõbedale tulnud Läti, jäädi lõpuks ikka 5. kohale. Turniiri resultatiivseim oli eestlane Heino Veskila.
Loe meie artiklite seeria teisest osast, kuidas kujuneb Eesti korvpalli ajalugu edasi Nõukogude ajal.
Saa osa suurepärasest võimalusest
Tee vähemalt 10 € sissemakse.
Pärast sissemakse tegemist saa koodi abil spordiboonust.
Naudi oma 100% spordiennustuse boonust!
Saa osa suurepärasest võimalusest
Tee vähemalt 10 € sissemakse.
Pärast sissemakse tegemist saa koodi abil spordiboonust.
Naudi oma 100% spordiennustuse boonust!
