Kui paluda vutisõbral nimetada jalgpallimaailma tõelisi suurklubisid, kostuks vastuseks ilmselt Madridi Real või Manchester United. Äramärkimist leiaks ilmselt ka Barcelona, Müncheni Bayern, AC Milan, Juventus ja mitmed teisedki. Ent kuna vutti on maailmas mängitud juba tublisti üle saja aasta, võib ka nende „suurte“ ajaloost leida perioode, kus klubi ei võidelnud mitte riigi meistritiitli nimel, vaid nägi ränka vaeva, et üldse kõrgliigasse tagasi saada.
Näiteks United on oma 134-aastase ajaloo jooksul koguni 22 hooaega veetnud Inglismaa esiliigas. Tõsi, viimati küll 1974-75 hooajal. Müncheni Bayern pole küll Bundesligast kunagi alla pudenenud, kuid hooajal 1954-55 suudeti tollasest Saksamaa kõrgliigast siiski esiliigasse prantsatada. AC Milan pallis Itaalia esiliigas viimati 1981. aastal, Juventus aga olude sunnil ehk kihlveopettuse tõttu koguni 2007. aastal.
Madridi Real ja Barcelona seevastu pole kunagi Hispaania kõrgliigast, mis nägi ilmavalgust 1929. aastal, alla pudenenud. Itaalias saab ainult kõrgliigas püsimisega hoobelda Milano Inter (alates 1909. aastast). Maailma tippmark on aga Glasgow Celticu käes, kes on Šotimaa meistrisarjas pallinud alates selle loomisest ehk 1890. aastast.
Jah, vutiajalugu on tõesti pikk, mistap on paslik meenutada kunagisi suurklubisid, kes on praeguseks unustuse hõlma vajunud.
Praha Dukla
Kui teha juttu Tšehhi jalgpallist räägitakse põhiliselt Praha Spartast või Praha Slaviast. Kunagi eksisteeris siin maamunal ka Dukla nimeline vutisats, kes lõi laineid nii Tšehhoslovakkias, võites kokku 11 riigi meistritiitlit ja olles esimene klubi, kes tegi kodumaal kuldse duubli, kui ka Euroopas.
Hooajal 1966-67 jõudis Dukla Meistrite liiga eelkäija Euroopa karikasarjas poolfinaali, kus nad pidid tunnistama hilisema tšempioni Glasgow Celticu 3:1 paremust. Teist korda jõuti eurosarjas nõnda kaugele 19 aastat hiljem. Hooajal 1985-86 jäädi Euroopa karikavõitjate karikasarja poolfinaali samamoodi alla hilisemale tšempionile: Kiievi Dünamole vannuti alla 1:4.
Pärast seda hakkas aga allakäik, mis päädis vutikaardilt kadumisega: 1996. aastal liideti nad Pribrami võistkonnaga. Tõsi, praegu pallib taas Dukla nimeline sats Tšehhi kõrgliigas, kuid ajalooliselt pole tegemist enam sama klubiga.
Dukla ajaloo kuulsaimaks mängijaks on kahtlemata Josef Masopust, kes võitis 1962. aastal Ballon d’Ori. Sama aasta suvel oli ta Tšehhoslovakkia koosseisus – tolles koondises oli kokku 6 Dukla pallurit – jõudnud MM-finaali, kus tuli siiski Brasiilia 3:1 paremust tunnistada.
Wimbledon
Ka Wimbledoni nimelise vutisatsi leiab praegu kaardilt hõlpsa vaevaga, kuid nagu iga tõeline jalgpallifänn teab, pole tegemist selle sama 1889. aastal asutatud Wimbledoniga, kes 1988. aastal esiliigaklubina Inglismaa karikavõitjaks krooniti.
90ndatel pallis klubi ka Premier League’is, kuniks selle sajandi alguses langeti allakäigutrepile. Pärast esiliigasse pudenemist otsustasid toonase klubijuhid meeskonna Milton Keynesi üle viia ja 2003-04 hooajal saigi FC Wimbledonist MK Dons.
Wimbledoni linna elanikele see mõistagi ei sobinud, mistõttu lõid nad uue klubi AFC Wimbledon, mis pallib praegu Inglismaa tugevuselt kolmandas liigas.
Nottingham Forest
Kui rääkida kunagistest Inglismaa suurklubidest, ei saa üle ega ümber Nottingham Forestist. Praegu Inglismaa esiliigas palliva klubi hiilgeajad jäävad 70ndate lõppu, kui nad tulid kahel aastal järjest Euroopa karikavõitjaks. 1978. aastast pärineb ka tiimi ainus Inglismaa meistritiitel.
Premier League’i kuuluti viimati hooajal 1998-99, kui jäädi kindlalt viimaseks. Pärast seda on põhiliselt pallitud riigi esiliigas, kuigi korraks, vahemikus 2005 – 2008, palliti ka tugevuselt kolmandal tasandil.
Hamburg SV
Kui Hamburg 2018. aasta kevadel Bundesligast alla pudenes, oli Saksamaa jalgpalliüldsus šokis, sest oma 99-aastase ajaloo jooksul polnud klubi kunagi varem kõrgliigast madalamal pallinud. Paraku pallitakse Saksamaa esiliigas veel praegugi.
Kui Hamburgi fännidel meel nurkaks kipub minema, tasub aga ainult meenutada rõõmsaid 70ndaid ja 80ndaid, kui nad võitsid nii Euroopa karika või ka karikavõitjate karikasarja. Sekka veel klubi kolm ainsat riigi meistritiitlit ja kaks kaotatud eurofinaali. Olid ajad, olid majad.
Borussia Mönchengladbach
Teine saksa suurklubi, kelle jaoks 70ndad olid rõõmsad, on Mönchengladbach. Just sel kümnendil võideti oma ainsad riigi meistritiitlid, mida tuli kokku viis. Lisaks triumfeeriti kahel puhul UEFA karikasarjas. Ainus mõru pill tuli alla neelata 1977. aasta suvel, kui Euroopa karikasarja finaalis tuli tunnistada Liverpooli 3:1 paremust.
Benfica
Portugalis on Lissaboni Benfica jätkuvalt suur klubi, kuid Euroopa kontekstis on praegu tegemist hariliku keskmikuga. 60ndate alguses võideti aga oma superstaari Eusebio vedamisel kahel aastal järjest Euroopa karikasari ning kuigi kolmel puhul väljuti finaalist ka kaotajatena, ei võta keegi neilt neid tiitleid ära.
Tegelikult on Benfica aga üks õnnetumaid satse maailmas, sest lisaks eelpool nimetatud kolmele finaalile on nad kaotanud veel 1983. aasta UEFA karika, 1988. aasta Euroopa karika ja 1990. aasta Euroopa karika, 2013. aasta Euroopa liiga, 2014. aasta Euroopa liiga finaalis. Kokku on neil kaheksa eurosarja finaalkaotust.
Seda on täpselt sama palju kui Juventusel, kuid vähemalt saavad Benfica fännid ennast lohutada teadmisega, et Juventuse kaheksast kaotusest seitse on tulnud Meistrite liiga finaalis. Ehk need allajäämised on olnud veelgi valusamad.
Tegelikkuses tuleks siinkohal ära mainida ka Amsterdami Ajax, kes tulnud Meistrite liiga või selle eelkäija Euroopa karikasarja võitjaks kokku neljal puhul (1971, 1972, 1973 ja 1995), kuid mullu poolfinaali jõudes meenutasid nad ennast ise taas ka laiemale vutiüldsusele.
Belgradi Crvena zvezda
Crvena zvezda või Red Star, nagu teda inglisekeelses meedias tuntakse, oli ja on Balkanil suur vutiklubi. On ju nende auhinnakapis rekordiliselt 19 Jugoslaavia meistritiitlit. Korra õnnestus neil tegusid teha ka Euroopas, kui hooajal 1990-91 marsiti Euroopa karikasarja finaali, kus alistati penaltiseeria järel Marseille.
Sellele järgnenud hooajal triumfeeriti ka Intercontinental Cupil (klubide MMi eelkäija), kuid Euroopa karikasarjas piirduti alagrupiga (toona mängisidki seda kõigest kaheksa klubi). Seejärel lahvatas Balkani poolsaarel sõda ning eurosarjade uksed sulgusid Crvena zvezda jaoks kolmeks hooajaks.
Budapesti Honved
Kui sõjavägi haaras 50ndatel Ungaris Kispesti FC üle kontrolli, toodi jõumeetodil riigi kõik paremad pallurid just Budapesti mängima. Moodustati sisuliselt mitteametlik Ungari koondis, kus figureerisid kõik toonased superstaarid eesotsas Ferenc Puškase, Sandor Kocsise, Zoltan Czibori, Laszlo Budai ja Gyula Grosicsega.
Armeeklubi ei jätnud kodusel tšempionaadil teistele võimalust, kuid paraku toimus nende võidukäik enne üle-Euroopaliste sarjade algust. Sõprusmängudes õnnestus madjaritel küll teistega rinda pista: toonasele Inglismaa tšempionile Wolverhampton Wanderersile kaotati ülimudasel väljakul (mille britid meelega ära olid rikkunud) 2:3, samamoodi tuli neil tunnistada Jugoslaavia hiiu Crvena zvezda paremust.
1956. aastal õnnestus neil küll Euroopa karikasarjast osa saada, kuid paraku pööras Ungari revolutsioon kõik vutiplaanid pea peale. Honved oli kaotanud Bilbao Athleticu vastu võõral väljakul avamängu 2:3, ning et kodumänguga üldse kuidagi ühele poole saada, peeti see hoopis Brüsselis.
Seal sai nende väravavaht aga kohe mängu alguses vigastada, kuid kuna vahetusi toona lubatud polnud – jah, me räägime nii algeliselt jalgpallist – tõmbas kindad kätte poolkaitsja Zoltan Czibori. Too matš lõppes 3:3 viigiga, mis tähendas, et Honved pudenes eurosarjas konkurentsist. Ja rohkem šansse neil kodumaal toimunud revolutsiooni tõttu Euroopas ei tekkinudki.
Paljud tollased pallurid, eesotsas Puškasega keeldusid sootuks kodumaale naasmast ja leidsid omale pelgupaiga Lääne-Euroopas.
Torino FC
Kui praegu on Torino linna au ja uhkus Juventus, siis 40ndatel oli hoopis Torino FC see, kes linna nimele kuulsust tõi. Tol hetkel moodustasid Torino pallurid suures osas ka Itaalia koondise ja vahemikus 1943 – 1949 võideti Serie A kokku viiel korral.
Paraku lõppes selle klubi suur ajastu väga traagiliselt. 1949. aasta maikuus sõitis Itaalia jalgpallikoondist (mis oli suuresti Torino meeskond) vedanud reisilennuk vigase kõrgusemõõdiku tõttu vastu kirikutorni ja kukkus alla. Õnnetuses surid kõik pardal olnud inimesed.
Kuigi 1970ndatel õnnestus klubil veel korra riigi meistriks tulla ning Serie A-st võib neid leida praegugi, pole Torino FC olnud kunagi enam samasugune vääramatu jõud nagu 1940ndatel.
Paraku ei saagi kunagi teada, kui võimas too Torino/Itaalia sats tegelikult oli, sest euromänge toona ei peetud ja maailmasõdade tõttu taasalustati ka jalgpalli MMiga alles 1950. aastal.