Jalgpall võidakse varsti pea peale pöörata

Kui kõik doominokivid kukuvad paika täpselt nii nagu peab, võib maailma populaarseim ja armastatuim sportmäng ehk jalgpall peagi võtta hoopis teise ilme. Nimelt viib rahvusvaheline jalgpalliliit FIFA sel nädalal läbi noorteturniiri, kus kasutav viit erinevat reeglimuudatust, mis võivad vuttmängu selle senisel kujul pea peale pöörata. 

Mõistagi ei viida katsetusi läbi mingis suures sarjas, vaid maakeeli väljendades suvalisel Future of Football Cup nime kandval turniiril, kust võtavad osa PSV Eindhoveni, AZ Alkmaari, RB Leipzigi ja Club Brugge noortesatsid. Ent noorpalluritel on, millega harjuda…

Kell liigub koos palliga

Esiteks ei rassi noorsandid vutiareenil mitte 2 x 45 minutit, nagu me oleme siiani harjunud, vaid selle asemel kestavad mõlemad poolajal 30 minutit. Ent asjal on ka konks. Nimelt on tegemist jooksva ajaga ehk iga kord kui mänguvahend auti veereb või mäng mõnel muul põhjusel (värav, viga, vahetus, kaart, vigastatud mängija ravimine) seisab, siis seisab ka mänguaeg. Varasemad uuringud on näidanud, et ka sellisel juhul peaks mängu pikkus jääma pooleteise tunni kanti, kuid kas see ka reaalsuseks osutub, näitab aeg.

Ajanäitajat jälgitakse hoolikalt ka kollaste kaartide järel, sest teise muudatusena tuleb hoiatuskaardi teeninud mängijal viieks minutiks platsilt lahkuda. Nõnda peaks kollase osatähtsus suurenema ning teoorias võiks mõttetute kaartide, mis ennekõike teenitud taktikaliste vigade ning simuleerimise teel, arv väheneda. Ragbis ja saalijalgpallis on sarnane reegel igatahes tarvitusel ning teatud efekti see tõepoolest omab.

Mängi pall endale ette

Kõige põnevamad muudatused puudutavad küljeaute ja nurgalööke. Esiteks asendatakse senine sissevise jalaga lahtimängimisega. See tähendab aga, et iga suvalisele küljejoone suunas tehtud klaarimisele võib järgneda reaalne vastasmeeskonna standardolukord, mis võiks teoorias olla vesi siis nõrgematele võistkondadele. Samas ei pea asju nõnda lähenema, sest neljanda muudatusena võib edaspidi nurga- ja audilöökidest palliga ise jooksma hakata. Ehk tiimikaaslasega lahtimängimine pole enam kohutuslik.

Viimane muudatus on vaat, et kõige igavam. Nimelt soovitakse näha, kuidas näeks vuttmängus välja siis, kui võistkondadel oleks kasutada piiramatu arv vahetusi. Spordijutud.com’i kolleegiumi hinnangul see liiga hea variant poleks, kuna see näib soosivat rahakamaid meeskondi, kes lihtsalt mehi kokku ostavad. Aga mine sa hulle tea, äkki tabab FIFA just sellega naelapead.

Ennemuiste võis ka käega

Sest muudatus ei tähenda ilmtingimata halba. Siinkohal toomegi mõned näited reeglitest, mis on saanud praeguseks jalgpalli lahutamatuks osaks, kuid polnud seda teps mitte mängu algusaastatel. Nagu ajaloost teada, siis esimene jalgpallilahing toimus 1848. aastal, kuid ametlikud reeglid õnnestus maailmas paika saada 15 aastat hiljem. Seega alguses polnudki vaja mingeid jutupunkte, et asjad selged oleks. Lihtsalt ole mees, mängi ja (loodetavasti) võida.

Ent säärane segadus tähendas ühtlasi seda, et kuni 1863. aastani eksisteeris Inglismaal – mida jalgpalli sünnimaaks peetakse – säärane vuttmängu variant, kus võis palli ka kätte võtta ning see süles joosta. Sest reegleid, kus vastupidine oleks üheselt sätestatud lihtsalt ei eksisteerinud. Etteruttavalt tasub öelda, et just nõnda tõstis Albionimaal pead ragbi ning ühtlasi pandi 15-aastase debati käigus kerkinud erimeelsustega alus Ameerika ja Austraalia jalgpallile. Kes viimasega liiga täpselt kursis pole, sel soovitame kiigata põhjatusse YouTube’i maailma.

Esimesed ametlikud vutireeglid saadi seega paika 1863. aastal, kuid sealtki võis leida nii mõndagi huvitavat. Näiteks ei eksisteerinud toona latti ning värava kõrgust määrati silma järgi. Veelgi armsamad reeglid kehtisid aga pika palli ja autpalli puhul. Nimelt kui mängijal õnnestus kõrge pall otse õhust kinni püüda, teenis ta karistuslöögi. Üle külje/otsajoone veerenud pall tähendas aga võidujooksu, sest mängu jätkamise õigus kuulus selleni, kes esimesena nahkkerani jõudis. Ja kui küljeaudi sooritusõigus sai teenitud, võis palli platsile tagasi saata ka ühe käega!

Kollkipper, kes?

Kõige vastuolulisem nendest punktidest oli latireegel. Miks? Sest kohtunik, kui selline, kaasati mänguga alles 1871. aastal. Sinnamaani hoidsid platsil korda võistkondade kaptenid. Ehk kujutagem nüüd siinkohal korraks ette neid vaidlusi, kui sinu 170-sentimeetrine kollkipper palli pea kohalt läbi lasi.

Või õigupoolest seda muret esiti ei eksisteerinudki, sest puudus selline positsioon kui väravavaht. Alles 1909. aastal hakati meeskonna “viimast mängijat” teistvärvi särgiga esitama ning 1912 sai paika ka see, et kollkipper võib palli käega puudutada ainult kastis. Enne seda oli kõik tunduvalt lahtisem. Oli vaja käega palli suunda mõjutada? Lase käia! Ja kui sama tegi sõber Mart, siis apelleeri lihtsalt sellele, et nüüd on tema “viimane mees”.

Nurgalöökidele pandi alus 1872. aastal, kuid alles 1924. aastal otsustati, et sealt võib ka otse väravat lüüa. Esimene mängija, kes sellest kasu lõikas oli argentiinlane Ceareo Onzari. Penaltid nägid ilmavalgust aga alles 1891. aastal ning mängu saatust hakkasid penaltiseeria otsustama alles 1970ndatel.

Suluseis sai alguse… kuidagi

No ja mõistagi jalgpalli kõige kuulsam reegel – suluseis, millele pandi alus tegelikult kohe alguses ehk 1863. aasta Cambridge’i reeglites. Ainult et esiti tähendas see, et sööta tohib ainult kõrvale või endast tahapoole. Täpselt nagu ragbis. Pikka pidu sellel suluseisul aga polnud ning kolm aastat hiljem muudeti reeglit nii, et mängija võis endast ettepoole sööta kui tema ja värava vahele jäi vähemalt kolm vastasmängijat.

Sellega vähenes aga märkimisväärselt löödud väravate arv ning 20. sajandi alguses mindi taas suluseisu reegli kallale. 1907. aastal sätestati, et oma väljakupoolel mängijad enam suluseisu jääda ei saa ning 1921. aastal lisati klausel, et küljeautide puhul see reegel ajutiselt ei kehti. Ühtlasi kohendati siis vastasmeeskonna mängijate arvu kahe peale. Ehk sisuliselt muudeti reegel selliseks, nagu me seda täna teame.

Seega nagu näha, on jalgpallis reegleid muudetud aja jooksul küll. Paljude jaoks oli omal ajal vastuvõetamatu ka lisaajal kasutusel olnud kuldne värav, mis siis on praeguseks ajaloo hõlma vajunud. Kas mõni eelpool kirjeldatud muudatustest pühib ka midagi muud ajaloo prügikasti, seda näitab juba aeg.