Cristiano Ronaldo karskluse taga on traagiline põhjus

Cristiano Ronaldo ning tema ülimalt tervislik eluviis on üldteada fakt. Samamoodi teavad kõik, et portugallane ei joo alkoholi. Vähem teatakse aga selle põhjuseid. 

Selle taga pole ainult ründestaari ülim professionaalsus, mis näeb lisaks intensiivsetele treeningutele ette ka spetsiaalseid unerutiine ja ülimalt täpselt paika pandud toitumiskavast kinni pidamist. Tegelikkuses on selle taga hoopiski Ronaldo isa surm.

Kõik sai alguse sõjast

Suurem osa (Inglismaa kõmu)meediast on Ronaldo papast, Jose Dinis Aveirost maalinud avalikkusele pildi kui mahakäinud joodikust, kelle ainus hea tegu oma poja vastu oligi see, kui ta näpud põhjas olukorras juhutöid tehes Madeira saarel asuva klubi Anderinha uksest sisse jalutas ning seal pehmelt öeldes koristajana tööle hakkas. Õige ametinimetus oli küll kitmanager, kuid sisuliselt tähendas see mängijate varustuse kokku korjamist, pesemist ning seejärel uuesti laialijagamist.

Ent sellel, miks Aveiro üldse säärasesse olukorda sattus, räägitakse tunduvalt vähem. Nimelt sunniti ta ühel hetkel Portugali armeesse, mistõttu osales ta ka 27-aastast kestnud Angola sõjas. Kuigi tema teenimisaeg, mille sisse jäid ka lahingud Mozambiigis, oli “kõigest” 13 kuud, oli see piisav, et Aveiro elu pea peale pöörata.

Sõber ja armeesemu Jose Manuel Coelho on Mustal Mandril läbielatu kohta ESPN-ile öelnud järgnevalt: “Meie joogivesi võeti otse jõest, kuid seda ei töödeldud kuidagi. Seega hakkasime me vee asemel õlut jooma. Meile tehti selgeks, et vee joomisega võivad kaasneda probleemid, seega seda sai kasutatud ainult pesemiseks, kokkamiseks ja pesu pesemiseks.”

Ehk vabaks saanuna olid sõdurid sisuliselt juba alkoholismile sõrme andnud ning tagatipus mentaalselt täiesti katki. See oli ka põhjus, miks Aveirol ei õnnestunud kodumaale naasnuna püsivat töökohta leida. Oma rolli mängis sealjuures ka kaotatud sõda Aafrikas, mis Portugali majandusele väga suure vopsu oli pannud.

“Me olimegi hüljatud teiste poole. Sõjaveteranidel polnud ei raha ega tööd,” on Coelho meenutanud. “Kui ma näen Ronaldot, siis mõistagi meenub mulle ka ta isa. Tal olid suured probleemid: tal polnud midagi süüa, seega otsis ta lohutust joomisest. Ta sõbrad ostsid talle jooke, sest tal endal polnud mingit raha.”

Nõnda kirjutataksegi Aveirost ennekõike kui joodikust. Seejärel kui aednikust. Ning viimaks, Ronaldo teekonna juures, ka Andorinha meeskonna lihttöölisest.

Surivoodil sai otsustatud

Kui Aveiro 2005. aastal alkoholismi tagajärjel 51-aastasena siitilmast lahkus, viibis Ronaldo tema surivoodi kõrval. Seal tõotas ta muinasjutulikult endale, et temast saab parim jalgpallur maailmas ning lisaks otsustas ta hundivee enda elust välja lõigata.

Karjääri jooksul pole Ronaldo oma isast liiga palju avalikult rääkinud, kuid 2019. aastal andis ta Piers Morganile intervjuu, mille käigus lasi pisarad valla. “Ma tegelikult ei tundnud enda isa 100%,” sõnas ta ITV eetris. “Ta oli joodik. Ma pole temaga kunagi normaalselt vestlust saanud pidada. See oli lihtsalt liiga raske.”

Kõige raskem on portugallase sõnul see, et isa ei ole siin nägemaks, et tema pojast on tõesti saanud maailma parim jalgpallur. Viis Meistrite liiga trofeed, Euroopa meistritiitel ning viis Ballon d’Ori räägivad siinkohal enda eest.

Ühtlasi austab ta jätkuvalt oma karsklusevannet, murdes seda vaid mõnel üksikul juhul. Kui tõesti on tähistamiseks põhjust. Üks säärane juhtum oli mõistagi 2016. aastal, kui ta krooniti Portugaliga Euroopa meistriks.

“See oli mu karjääri kõige tähtsam trofee,” on ta DAZN-ile meenutanud. “Ma nutsin ja naersin samaaegselt ning jäin isegi veidi purju. Kuna ma nutsin mängu ajal nii palju, siis olin kergelt dehüdreerunud. Pärast mängu tähistades jõin klaasi šampust ning see läks mulle otse pähe. Ma ei joo muidu kunagi, kuid see päev oli lihtsalt eriline.”

Mis keelt kõnelevad Betsafe’i koefitsiendid?

Panustamisrubriigis vaatame sel korral otsa valitseva Eesti meistri Tallinna FC Flora tegemistele. Kolmapäeval läksid rohevalged Poolas vastamisi sealse hiiu Varssavi Legiaga ning kuigi lõpuvile kõlades oli 1:2 kaotus tõsiasi, siis midagi häbeneda florakatel pole. Jürgen Henni hoolealused tegid vägagi südi partii ning kordusmänguks on kõik šansid – olgugi, et väiksed – alles.

Kui veel mullu piisanuks Floral edasipääsuks – mis garanteeriks juba koha ka eurosarja alagrupis – kodusel Lilleküla areenil ühe väärava löömisest, siis tänavu see nii enam pole. Teatavasti kaotas UEFA aastakümneid kehtinud võõrsil väravate reegli, seega 1:0 võidu korral oleks Flora-Legia duell lihtsalt 2:2 viigis ning võitjat hakataks selgitama esmalt lisaajal ning seejärel penaltiseerias.

Kuid küsimus on, kas Floral on piisavalt potentsiaali, et säärane üheväravaline võit üldse koduväljakul noppida. Vastus on, et on küll. Šansid pole küll ülemäära suured (koefitsient 4.00), ent siiski olemas, mistõttu näites viieka rohevalgete peale viskamine ei näi sugugi paha variandina. Kes tahab siiski oma riske hajutada, see võib minna ka “viik välistatud” teed, mille korral on Flora võidukoefitsiendiks 2.80.

Ent fakt, et Floral on vaja edasipääsuks koduplatsil värav lüüa, muudab nad ka tagant haavatavamaks. Sestap näib ütlemata tõenäoline ka see, et lisaks florakatele jõuavad Tallinnas sihile ka poolakad. Seda arvavad ka Betsafe’i koefitsiendimeistrid, kes liiga suurt teenimiskohta siinkohal ei paku. Ent siiski piisavat.

Kui lähtuda aga puhtast jalgpalliloogikast, siis kõige tõenäolisem mängustsenaarium näeb ette seda, et Flora asub kohtumist juhtima. Legia suudab seejärel klassi peale surudes viigistada ning lõpu eel, kui florakad juba pea eest rünnakule tormavad, löövad poolakad veel teisegi. Legia 2:1 võitu ehk täpset lõppskoori Betsafe’i veel ennustada ei saa, kuid üle 2.5 värava panus on kenasti olemas. Ning sellega me sel korral ka lõpetame.