Need sõnad kuuluvad Raphael Varane’ile, kes on 27-aastaselt võitnud jalgpallimaailmas praktiliselt kõik, mis võimalik. Prantslase auhinnakapis on neli Meistrite liiga kuldmedalit, kolm Hispaania meistritiitlit ja üle-eelmisest suvest ka MM-kuld.
Enamik nendest tiitlitest on tulnud legendaarse Zinedine Zidane’i käe all, kes ennast üha rasvasemalt suurte treenerite raamatusse kirjutab. Varane’i sõnul on endisel keskväljamaestrol lihtsalt mingi aura, mis mängijatele edasi kandub. Isegi siis, kui ta midagi ei ütle.
“Tema erakordne karjäär lihtsalt nõuab austust. Zidane käitub alati viisakalt ning teistele kandub temalt üle ainult positiivsust. Ta on võimeline võimatu võimalikuks muutma, sest tema käe all tunnevad mängijad ennast elusana,” sõnas Varane hiljutises usutluses Le Parisianile.
Selleks aga, et Zidane’i mõista, tuleb teada tema tausta.
Vutitee algas tänavalt
Marseille’i äärelinnas La Castellane’is Alžeeria päritolu vanematele ilmavalgust näinud Zinedine Yazid Zidane jõudis vuti juurde viieaastaselt. Seda mõistagi tänaval, sest reaalsetest tingimustest polnud mõtet 70ndate lõpus slummis rääkida.
Esimese sammu oma sportlasteel tegi poolkaitsja kümneselt, kui sai kohalikes klubides jala ukse vahele. See võimaldas tal 14selt osaleda ka üleriigilises talendilaagris, kus talle panid silma peale AS Cannes’i skaudid.
Klubivahetusega kaasnes aga kolimine, mistõttu pidi Zidane esiti koos 20 kaaslasega ühiselamus elama. Liiga pikalt prantslane sääraseid tingimusi aga taluma ei pidanud, sest Cannes’i spordidirektor Jean-Clause Elineau kutsus teismelise poisi koos perega enda koju elama. See viisakusžest saadab Zidane’i siiani, on ta ise öelnud.
Samas ilmnesid seal ka teised märgid, mis prantslasega siiani kaasas käivad. Cannes’i noortetreenerid märkasid kärmelt, et Zidane on äärmiselt tundlik, kui keegi vastasmängijatest või pealtvaatajatest tema tausta või perekonda osas sõna võtab.
Lausa nii tundlik, et teismeline poisiklutt oli valmis vajadusel üle reklaamplangu ronima, et suud pruukinud fänniga kohe vastamisi minna. Treenerid oskasid aga seda peidetud viha poolkaitsjas ära kasutada ning õpetasid seda väljakule suunama. Mõni ime aga siis, et Zidane’i karjäär 2006. aasta peahoobiga lõppes… sest mõne arvates oli see juba ette kirjutatud.
Karjääri ootamatu punkt
Ja kui me juba 2006. aasta MM-finaalis toimunu juurde jõudsime. Zidane on ise öelnud, et “ta pigem sureks, kui vabandaks” Marco Materazzi ees, kelle prantslane pärast õe puhta tulnud solvangu kuulmist peaga vutimurule saatis.
“Kui vaadata otsa mu karjääri 14 punasele kaardile, siis 12 neist on olnud provokatsiooni tulem. See pole õigustus ega vabandust, kuid minu kirg, veri ja keevaverelisus on see, mis nendes olukordades reageerivad,” on Zidane öelnud.
Samas ei varjuta see prantslase imelist mängijakarjääri, mille jooksul võitis ta kahel korral Intertoto karika, kaks Itaalia meistritiitlit, Hispaania meistritiitli, Meistrite liiga, Euroopa meistrivõistlused ja ka maailmameistrivõistlused.
Zinedine Zidane (48) Klubid: 1989 - 1992 Cannes, 61 mängu (6 väravat) 1992 - 1996 Bordeaux, 139 (28) 1996 - 2001 Juventus, 151 (24) 2001 - 2006 Madridi Real, 155 (37)
Treeneritee pole loogiline
Kui aga rääkida treener-Zidane’ist, siis sellele rajale hakati alust laduma 2010. aasta lõpus, kui prantslasest sai Jose Mourinho palvel Madridi Reali esindusmeeskonna nõunik. Sealt sammus ta 2011. aasta suvel edasi klubi spordidirektoriks.
2013. aastal sai temast Carlo Ancelotti abitreener ning 2014. aastast sai prantslasest Reali duubelmeeskonna (pea)treener. Keeruline sõnakombinatsioon on vajalik seetõttu, et de facto oli Zidane abitreener ning paberite järgi juhendas Castillat hoopis Santiago Sanchez. Reaalsuses oli olukord aga vastupidine, kuid säärane skeem oli vajalik, sest prantslasel puudus tol hetkel vajalik treenerilitsents, et Hispaania liigasüsteemis tegutseda.
2016. aasta 4. jaanuaril, pärast Rafael Beniteze vallandamist, sai Zidane’ist aga Madridi suurklubi peatreener ning kõigest viis kuud hiljem krooniti prantslane klubiga Meistrite liiga võitjaks. Stsenaarium, mis kordus ka järgmisel ja ülejärgmisel hooajal.
2018. aastal võttis Zidane ise oma töö Realis kokku järgnevalt: “Kui sa töötad tipptasemel mängijatega, siis tegelikult teavad nad ise, kuidas rasketel hetkedel mängu tagasi tulla. Kui nad seda teadvustavad, siis tuleb rong kiiresti rööbastele. Minu töö ongi lihtsalt inimesi rahustada.”
Kõigest viis päeva pärast kolmanda Meistrite liiga võitu pani Zidane’i aga oma ameti maha. Põhjus? Ka temal oli vaja rahuneda ja asjade üle järele mõelda.
Paus kujunes aga soovitust lühemaks, kuna tema mantlipärijad Julen Lopetegui ja Santiago Solari ei suutnud Reali võidusuunal hoida. Seega 2019. aasta 11. märtsil naasis prantslane klubi presidendi palvel meeskonna etteotsa. Ja tema teine periood tõi talle mõned nädalad tagasi ka Hispaania meistritiitli.
De facto seob prantslast Realiga veel kaheaastane leping, kuid tegelikult pole keegi kindel, kas Zidane nii kaua ka klubis töötab. Sest ta on Zidane. Ja teeb nii, nagu heaks arvab.
“Ma ei hakka teiega (ajakirjanikega – toim.) oma järgmise või ülejärgmise hooaja plaanidest rääkima. Mul on kehtiv leping ja ma olen praegu siin õnnelik, aga jalgpallis ei tea kunagi, mis võib juhtuda. Seepärast olengi rahulik, kuna jalgpallis võivad asjad väga kiiresti muutuda. Keegi ei tea, mis tulevik meile toob,” lausus ta pärast teise Hispaania meistritiitlit võitmist.
Aga ta on säärase otsustusõiguse välja teeninud, sest kui mängijana võitis Zidane’i Realis kuus kuldmedalit, siis treenerina on tal Kuningliku klubi särgis ette näidata juba 11 autasu.