Kui Tallinna FCI Levadia teatas jaanuari lõpus, et nendega liitub eelmisel aastal U20 maailmameistriks tulnud ukrainlasest keskkaitsja Oleksandr Safranov, eeldasid paljud, et temast saab järgmine Premium liiga superstaar.
Nii aga ei läinud ning nädala keskel liikus tagalamees emaklubi soovil tagasi kodumaale, tema siinseks saldoks jäi kaheksa mängu ja kaks väravat. Spordijutud.com kolleegium otsustas sel puhul aga meenutada teisi leegionäre, kes maarjamaal ikkagi õitsele löönud.
Mirantšuk tõi tulu ka kaks aastat hiljem
Levadia, kes on viimastel aastatel toetunud palju (ukrainlastest) laenumängijatele, lähiajaloo suurimaks õnnestumiseks tuleb pidada venelast Anton Mirantšuki. Moskva Lokomotivist laenul olnud poolkaitsja kulutas siinset vutimuru 2016. aastal 30 korda ning sahistas hooaja jooksul 14 korda ka väravavõrku.
Kõige meeldivam osa saabus Levadia jaoks ilmselt aga kaks aastat hiljem, kui keskväljamootor kuulus 2018. aasta jalgpalli MM-il Venemaa koondises. Nimelt täienes üheksakordse Eesti meistri rahakott seetõttu 73 000 euro võrra. Kuigi Mirantšuk suurturniiril platsil ei käinud, näevad FIFA reeglid ette, et kompensatsiooni saavad ka klubid, kus mängijad on pallinud eelneval kahel hooajal.
Sel laupäeval (25.07) möödub kuus aastat päevast, mil Ukraina puurilukk Roman Smiško haaras enda nimele Eesti jalgpalli meistriliiga rekordi „puhta seljataguse“ osas. Tallinna Levadia kollkipper suutis 13 järjestikuses liigamängus enda puuri puhtana hoida kokku 1282 minutit, enne kui Infoneti poolkaitsja Kassim Aidara selle seeria lõpetas. Kokku suutis väravavaht tol hooajal Levadia kindluse lukus hoida 24 kohtumises (35st).
Keda huvitab, siis varasem tippmark (979 minutit) kuulus pikaaegsele Narva Transi väravavahile Sergei Ussoltsevile.
Flora seosed Skandinaavia ja Hollandiga
Juha Hakola on ainus leegionär, kes valitud kahel korral Soccernet.ee keskkonnas fännide poolt meistriliiga parimaks mängijaks. Soomlane sai selle au osaliseks aastatel 2006 ja 2007. Hiljem on väljamaalastest ennast niimoodi siinse vutipubliku südamesse mänginud ainult Aleksandrs Cekulajevs (lõi ühe hooajaga 46 väravat), Ofosu Appiah (temast räägime allpoolt) ja Zakaria Beglarišvili (Flora eest 240 mängu ja 94 väravat).
Pärast kaht Eestis veedetud aastat siirdus Hakola edasi Hollandi kõrgliigasse Almelo Heraclese ridadesse, kust liikus järgmisel suvel edasi Willem II leeri. Seejärel jõudis ta põgusalt tegusid teha veel ka Ungaris Ferencvarose särgis, enne kui 2013. aastal kodumaale naasis. Tõsi, korraks kiikas ta veel ka Küprosele, kus, noh, teate isegi… Soojem kliima ja vigastuseoht väiksem.
Uuema põlvkonna jalkasõbrad ei pruugi mäletadagi Ray Fränkeli nimelist kaitsjat, kes 2002. aastal, pärast Feyenoordi süsteemi hammasrataste vahele jäämist, Tallinna Floras oma vutiteed alustas. Maarjamaale ta siiski liiga kauaks pidama ei jäänud: poole aastaga sai ta vöö vahele 15 kohtumist, enne kui Feyenoord ta laenult tagasi kutsus.
Seejärel viisid rajad teda Gröningeni (Hollandi kõrgliiga), Sittardi Fortunasse (Hollandi esiliiga), Haarlemisse (Hollandi esiliiga) ja Antwerpeni Royali (Belgia kõrgliiga), enne kui Fränkel 2010. aastal Hollandi madalamates sarjades maandus. Karjääri lõpus teenis ta veel kopikat Kataris, enne kui 2013. aastal sünnipaika Surinames naasis ning kolmel korral ka nende rahvuskoondist esindas.
Ent Flora on hollandlastega täkkesse pannud hiljemgi. 2013. aastal kandis rohevalget ürpi poolkaitsja Sander van de Streek, kes on seejärel mütanud pikalt kodumaa esi- ja kõrgliigas. Esmalt Cambuur-Leeuwardeni ja nüüd Utrechti särgis. Pole paha, nagu Villu-nimelised tegelased armastavad öelda.
Ründaja, kelle nimi kerkib siiani esile
Aga kui rääkida kaheteistkümnekordse Eesti meistri naelapeadest, siis üks esimesi neist kandis Tor Henning Hamre nime. Norra ründaja oli aastatel 2002 – 2003 kõikide siinsete väravavahtide suurim hirm.
Kui kesktormaja 2003. aastal 15 järjestikuses mängus võrku sahistas (kokku 21 puhul), haaras ta osade allikate väitel* enda nimele ka maailmarekordi. See võeti talt ära alles 2013-14 hooajal, kui Lionel Messi suutis võrku sahistada 21 järjestikuses kohtumises, kui juttu teha riikide kõrgliigadest. Pole paha pallur, kellele teatepulka üle anda, või mis?
*Tegelikult suutsid legendaarne Gerd Müller (hooajal 1969-70) ja poolakas Teodor Peterek (hooajal 1937/38) sihile jõuda ka 16 järjestikuses kohtumises, kuid toonane jalgpall erines täielikult 21. sajandil mängitavast. Eelmisel aastal jõudis Hamrega samale pulgale veel ka Atlanta Unitedi edurivimees Josef Martinez.
Hamre kandis Flora särki lõpuks 50 liigakohtumises ning lõi selle ajaga 62 väravat. Edasi siirdus ta kodumaale Valerenga ridadesse, kus pidi põhiliselt piirduma siiski duubelrivistuses pallimisega.
Kalju kalastused on näkanud vaid kodumaal
Kui rääkida Nõmme Kaljust ja leegionäridest, tuleb esimesena silme ette ilmselt Hidetoshi Wakui nimi. Jaapanlane on Soome lahe lõunakaldal tõesti endale tublisti nime teinud, kuid suurem vutiläbilöök jäi tal (Vanas) maailmas siiski tegemata.
Ent paslik on siinkohal meenutada ka teisi oma aja „staare“, näiteks Liliu, Felipe Nunes, Allan Axel Kimbaloula, Damiano Quinteri ja Allan Aruda. Paraku keegi neist pärast maarjamaa tolmu jalgelt pühkimist kusagil mujal liiga tugevalt vuti mõistes kanda kinnitada pole suutnud.
Kuigi Infoneti nimi on praeguseks Premium liigast sisuliselt pühitud – ei, FCI akronüüm seda liiga palju just ei austa – on nad maarjamaa meistrisarja ajalooraamatusse ennast siiski rasvaselt sisse kirjutanud.
Seda 2016. aastal meistritiitliga, kus oli suur roll mängida ka nende kaitsjal Ofusu Appiahil. Ghanalane ei aidanud neil mitte ainult tagalat kindlustada, vaid tormas (viimases hädas) meelsasti ka rünnakule, kus samamoodi tulemuslik oli. Kaheksa väravat räägivad siinkohal enda eest. Ja väikeseid sähvatusi sellest, milleks mees võimeline oli/on, saab näha jätkuvalt ka Narva Transi mängudes.
Spordijutud.com kolleegium vabandab, kui keegi välja jäänud leegionäridest ennast puudutatuna tunneb.