Eesti rahvuskoondise esimene mäng peale taasiseseisvumist toimus 3. juunil 1992 teise värskelt iseseisvunud riigi Sloveenia koondisega. Üsna võrdne mäng lõppes viigiga 1:1, Eesti poolt lõi esimese värava venelane Aleksandr Pustov, kel polnud tol ajal Eesti kodakondsust. Kuid noortel riikidel olid segased “imikuajad” ning nii ei aetud alati kõikides reeglites näpuga järge.
Esimeseks Eesti jalgpallikoondise treeneriks sai Uno Piir. Järgmine mäng oli aga juba ametlik valikmäng Šveitsiga. Eesti Jalgpalli Liidu juhatus oli pärast vaidlusi ja kõhklusi ikkagi otsustanud 1994. aasta maailmameistrivõistluste valikturniiril osaleda. Kohtumine Šveitsiga oligi esimene nii tähtis mäng paljude aastate järel ja kujunes Kadrioru staadionil 3500 pealtvaataja ees halastamatuks saunaks. Šveitslastele kaotati 0:6. “On kord juba nii, et meil tuleb igal hetkel ja igas eluvaldkonnas muu maailmaga kokku puutudes küsida, kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu me läheme,” kirjutas Spordileht peale kaotust lohutavalt. “Keegi ei keela kelleltki õppida. See võimalus on jälle ka meil.”
Kui järgmisel aastal saadi Itaalialt kaotus 0:2, siis seda peeti juba Eestis peaaegu võiduks. Itaalia koondis läks mütsiga lööma ja sai pärast mängu kõvasti kodumaiselt ajakirjanduselt nahutada. Itaalia jõudis hiljem MM-i finaali, kus kaotas napilt Brasiiliale. Lisaks olid Eestiga samas alagrupis veel Šotimaa, Portugal ja Malta. Seega kõvad jalgpalliriigid ja ainukese viigi 0:0 saidki eestlased kohtumisest väikese Maltaga (teine mäng kaotati neilegi 0:1). Teistele kaotati kõik mängud kindlalt, väravate vahe oli alagrupiturniiri lõpuks 1:27. Nii tuli Eesti jalgpall tagasi maailma.
Esimese valiktsükliga sai läbi ka esimese treeneri Uno Piiri ametiaeg. Uueks meeskonna lootsiks valiti Roman Ubakivi. Ubakivi oli see mees, kes noortetreenerina tõi Eesti poisid jälle jalgpalli juurde. Nõukogude ajal oli jalgpall Eestis muutunud venelaste pärusmaaks. Eesti spordipublik oli koondunud pigem korvpalli ja Kalevi taha ning kohalikud spordijuhid kandsid jalgpalli kui perspektiivitu ala maha. Roman Ubakivi moodustas eesti poistest treeningrühmad, ta polnud küll ainus, kuid tema meeskonnast “Lõvid” sai alguse Eesti jalgpalli uus hingamine. Mart Poom, Martin Reim, vennad Kallasted, otsapidi ka Marko Kristal olid “lõvipoisid” ja neid leidub Eesti koondise esimestes koosseisudes veelgi.
Ubakivi ei suutnud imet teha
Tuleb ausalt tunnistada, et Roman Ubakivi Eesti koondise treenerina kõrbes samamoodi nagu eelkäija Uno Piir. 1996. aasta Euroopa meistrivõistluste valikturniiril Itaalia, Horvaatia, Ukraina, Sloveenia ja Leeduga ning kaotati kõik mängud. Teine mäng Leedule lausa 0:5. Väravatesuhe jäi 3:31, kõik kolm Eesti väravat lõi Martin Reim. Kuigi Ubakivi ise rääkis, kui toredasti meeskond areneb ja missugune suurepärane treener ta on, oli selge, et isegi noorukese ja kehvakese Eesti koondise peatreener ei saa ainult kaotada. Ubakivi lasti lahti ja Eesti jalgpallikoondise etteotsa värvati esimene välistreener – Teitur Thordarsson Islandilt.
Teitur oli jalgpallurina mänginud Rootsis, Šveitsis ja Prantsusmaal, Islandi koondises nagunii, ja treenerina saanud Norra meistrivõistlustel hõbemedalid. Aastal 1996 oli ta oma kogemustega Eesti jaoks ikka ehe Euroopa jalgpallimees. Kõvemat peatreenerit ei saanud vaene Eesti endale lubada. Kuid järgmise MMi valikgrupp sattus Eestile ka varasemast soodsam: Valgevene, Šotimaa, Austria, Rootsi, Läti.
Lõpuks said Eesti alagrupist edasi Šotimaa ja Austria ning nende saavutused jäid MM-il üsna kesiseks, kahe peale kolm viiki alagrupimängudes. Kuid Eesti saavutas kodus Kadrioru staadionil esimese valikmängu võidu 1:0 Valgevene üle. Samasse aastasse jääb ka skandaal Šotimaaga. Šotimaa keeldus Tallinnas õhtusel ajal mängimast, sest nende arvates polnud Kadrioru staadionil normaalset valgustust. Mäng jäigi pidamata, esialgu kanti Eestile kirja kaotus, aga hiljem otsustas FIFA, et mäng tuleb ikkagi ära mängida.
Kohtumine peeti 1997. aastal Monacos. Väravavaht Mart Poom oli selleks ajaks juba Portsmouth FC nimekirjas, kuid mänguaega talle eriti ei jagunud. Just seda mängu Šotimaa vastu peetakse tema mängijakarjääris selliseks murdepunktiks, mil Briti klubid hakkasid tõsist huvi ilmutama. Mäng lõppes suuresti tänu temale viigiga 0:0. Järgmisel aastal liikuski Poom Derby Countysse. Kogu Eesti koondis võitles šotlaste vastu tublisti. Kokkuvõttes läks siiski endiselt: Eesti kaotas valikgrupis 8 mängu (seejuures 1:3 ja 0:1 Lätile), sai ühe võidu ning selle legendaarse viigi Šotimaaga.
Teitur ajas oma asja korralikult
Visalt ja verd ning higi valades läksid Eesti jalgpallimeeskonna tulemused paremaks. Igal juhul Teitur jäi Eesti koondise peatreeneriks ka järgmiseks valiktsükliks, 2000. aasta Euroopa meistrivõistluste kvalifikatsioonimängudeks. Vastased olid järjekordselt Šotimaa, Tšehhi, Leedu, Bosnia ja Hertsegovina ning Fääri saared. Kuigi otse edasi sai vaid alagrupi võitja, tundus alagrupp olevat täitsa mängitav. Kõik algaski nagu pidulik õhtusöök, kus kõigepealt pakutakse magustoitu. Täis Kadrioru staadionil 4500 pealtvaataja ees võitis Eesti Fääri saari 5:0. Fääri saartel elab alla 50 000 elaniku ja ega sellise rahvahulga ning praktiliselt amatööridest koosneva koondise võitmine nüüd tegelikult mingi suursaavutus polnud, aga Eestil oli seda võitu kangesti vaja, et lõputust peksupoisi staatusest ükskord ka veidi uhkemalt välja tulla.
Järgminegi mäng Hasan Salihamidžići (Müncheni Bayern) ja terve portsu rahvusvaheliselt tuntud suurklubides mängivate meestega Bosnia-Hertsegoviina vastu vastaste koduväljakul õnnestus välja mängida 1:1 viik. Kodumeeskond jäi lausa 0:1 kaotusseisu ja hakkas teisel poolajal pööraselt ründama. Õnnega pooleks ja ikka tänu väravavaht Poomi heale mängule suudeti väärtuslik viik välja mängida. Kokkuvõttes võideti ka teist korda Fääri saari ja korra Leedut, ning lõpuks kogutud 11 punkti oli täitsa korralik saavutus eelmiste valikturniiridega võrreldes. Eesti koondisesse olid jõudnud ka sellised teenekad mehed, hilisemad koondise tugisambad nagu Raio Piiroja, Andres Oper, Indrek Zelinski, Sergei Terehhov.
Ilusad ja mitte nii ilusad ajad
Eesti koondis oli kõige rohelisemad ajad üle elanud ja kenasti arenenud. Samas ei saa öelda, et suured ja kuulsad klubid oleksid just väga jahtinud Eesti jalgpallureid. Martin Reim, 157 korda Eesti koondist esindanud jalgpallur, pikalt üks põhimängijaid, mängis vaid paar hooaega Soome klubis Kotka TP, ülejäänud klubihooajad möödusid Eestis põhiliselt Floras. Sellegipoolest värvati nooremaid mehi järjest Skandinaavia klubidesse ning Mart Poom tõestas ennast üha rohkem Inglismaal. Ees seisis uue nõuetele vastava jalgpallistaadioni ehitamine Lillekülla, peatreenerite Arno Rüütli ja Arno Pijpersi tulek. Ees seisis ka 2012. aasta Euroopa meistrivõistluste valikturniir, kus Eesti tuli Itaalia järel ja Serbia, Sloveenia ning Põhja-Iirimaa ees alagrupis lausa teiseks. Seejärel toimunud otsustavates play-off-mängudes Iirimaa vastu jäädi küll selgelt alla, kuid tulemus oli silmapaistev. 2019. aasta suvel tekitab tollane turniir vaid kadedust.
Martin Reim peatreeneri ja Mart Poom abitreenerina olid veel hiljuti selle Eesti jalgpallimeeskonna eesotsas, mis sai suve alguses Saksamaal EM-i valikturniiril hävitava 0:8 kaotuse. Kogu treenerite meeskond astus tagasi. 2019. aasta suvel seisab Eesti jalgpallimeeskond olukorra ees, et kas tõesti jäädakse 0 punktiga valikgrupis viimaseks. Jääb üle vaid loota, et sellele mõõnale järgneb peagi jälle märgatav tõus ning oleme taas tunnistajateks meeldejäävatele matšidele ja tulemustele.
Saa osa suurepärasest võimalusest
Tee vähemalt 10 € sissemakse.
Pärast sissemakse tegemist saa koodi abil spordiboonust.
Naudi oma 100% spordiennustuse boonust!
Saa osa suurepärasest võimalusest
Tee vähemalt 10 € sissemakse.
Pärast sissemakse tegemist saa koodi abil spordiboonust.
Naudi oma 100% spordiennustuse boonust!
